Armeenlased Osmanite riigis: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud
Resümee puudub
1. rida:
'''Armeenlased''' olid '''[[Osmanite riik|Osmanite Türgis]]''' ehk (Ottomani impeeriumis) üks suuremaid vähemusrahvusi. Erinevalt islamiusulistest türklastest kuulusid nad kas [[autokefaalsus|autokefaalsesse]] [[Armeenia Apostellik Kirik|Armeenia Apostellikku Kirikusse]], [[Armeenia Katoliku Kirik]]usse või [[Armeenia Protestantlik Kirik|Armeenia Protestantlikku Kirikusse]]. 19. sajandi lõpuni kuulusid nad [[Türgi]] juriidilises terminoloogias usulis-kultuurilisse [[omavalitsus]]se Armeenia ''[[millet]]''<nowiki>'</nowiki>isse – usulis-kultuurilisse [[omavalitsus]]se, mil oli ka omaette [[kohtusüsteem]].
 
Armeenlaste asuala on ajalooliselt paiknenud Vahemere, Musta mere ja Kaspia mere vahelisel alal. [[Armeenlased]] kujunesid põlisasukate segunemisel sküüdi jt hõimudega omaette rahvaks hiljemalt [[4. sajandilsajand eKr|4. sajandil eKr]]. Aastal [[301]] võttis Armeenia esimese riigina vastu kristluse. Armeenlastest said kristlased (monofüsiidid), enamjaolt kuuluvad nad Armeenia Apostlikku Kirikusse. [[Armeenia]] on küll olnud iseseisev riik, kuid enamuse ajast pidanud elama võõrvallutajate võimu all.
'''Armeenlased''' olid '''[[Osmanite riik|Osmanite Türgis]]''' ehk (Ottomani impeeriumis) üks suuremaid vähemusrahvusi. Erinevalt islamiusulistest türklastest kuulusid nad kas [[autokefaalsus|autokefaalsesse]] [[Armeenia Apostellik Kirik|Armeenia Apostellikku Kirikusse]], [[Armeenia Katoliku Kirik]]usse või [[Armeenia Protestantlik Kirik|Armeenia Protestantlikku Kirikusse]]. 19. sajandi lõpuni kuulusid nad [[Türgi]] juriidilises terminoloogias Armeenia ''[[millet]]''<nowiki>'</nowiki>isse – usulis-kultuurilisse [[omavalitsus]]se, mil oli ka omaette [[kohtusüsteem]].
 
[[Osmanite riik]] ehk Ottomani impeerium oli paljurahvuseline ja mitmekultuuriline riik, mida kaasaegsed tundsid Türgi impeeriumina. Osmanite riigi sünniajaks loetakse [[1299]]. aastat, Osmanite riik lakkas eksisteerimast [[1923]], mil kuulutati välja Türgi Vabariik.
Armeenlaste asuala on ajalooliselt paiknenud Vahemere, Musta mere ja Kaspia mere vahelisel alal. [[Armeenlased]] kujunesid põlisasukate segunemisel sküüdi jt hõimudega omaette rahvaks hiljemalt 4. sajandil eKr. Aastal 301 võttis Armeenia esimese riigina vastu kristluse. Armeenlastest said kristlased (monofüsiidid), enamjaolt kuuluvad nad Armeenia Apostlikku Kirikusse. [[Armeenia]] on küll olnud iseseisev riik, kuid enamuse ajast pidanud elama võõrvallutajate võimu all.
 
[[Pilt:Osman I area map.PNG|pisi|paremal|Osmani impeerium [[Osman I]] ajal]]
[[Osmanite riik]] ehk Ottomani impeerium oli paljurahvuseline ja mitmekultuuriline riik, mida kaasaegsed tundsid Türgi impeeriumina. Osmanite riigi sünniajaks loetakse 1299. aastat, Osmanite riik lakkas eksisteerimast 1923, mil kuulutati välja Türgi Vabariik.
Ottomani impeeriumi algusaastatel elasid armeenlased Iraani, Bütsantsi, Gruusia, Ida-Anatoolia ja Kaukaasia piirkonnas. 1080–1375 oli [[Kiliikia]] põhjaosas armeenlaste kristlik Kiliikia kuningriik. Esimesed kokkupuuted Ottomani impeeriumiga toimusid Anatoolia lääne piirkonnas sultan [[Osman I]] (1258–1326) ajal.
 
===13.-16–16. sajand===
[[Pilt:Osman I area map.PNG|pisi|paremal|Osmani impeerium Osman I ajal]]
[[Pilt:Khatchkar at Goshavank Monastery in Armenia.jpg|pisi|Kuulus hatškar, asukoht Gošavank, nikerdatud 1291. aastal kunstnik Poghosé poolt]]
Ottomani impeeriumi algusaastatel elasid armeenlased Iraani, Bütsantsi, Gruusia, Ida-Anatoolia ja Kaukaasia piirkonnas. 1080–1375 oli [[Kiliikia]] põhjaosas armeenlaste kristlik Kiliikia kuningriik. Esimesed kokkupuuted Ottomani impeeriumiga toimusid Anatoolia lääne piirkonnas sultan Osman I(1258–1326) ajal.
13. sajandil toimusid Armeenia kuningriigi territooriumile pidevad [[mongolid|mongolite]] vallutus- ja rüüsteretked.
 
13. sajandil on Armeenias käsikirjade kujunduskunst arenenud kõrge tasemeni. Tuntumad selle ala kunstnikud [[Toros Roslin]] ja 14. sajandil [[Sarkis Pitzak]]. Kõrgelt arenenud oli armeenia juveelikunst, mis oli seotud ka kirikuesemete ja raamatuköitmisega. Armeenia vaibad olid kuulsad naaberriikides.
 
14. sajandi lõpul ründasid Egiptuse mamelukid, tatarlased, järgnevatel sajanditel türklased ja pärslased. 1375.a. aastal vallutasid Egiptuse mamelukid [[Kiliikia kuningriik|Kiliikia kuningriigi]] pealinna, 1374. aastal kroonitud Armeenia viimane kuningas [[Levon VI]] põgenes ja suri 1393. aastal [[Pariis]]is. Kolmel korral impeeriumi valdustesse tunginud [[Timur]] lasi elusalt matta tuhandeid armeenia sõdureid ja hobusekapjade all surmata armeenia lapsi.[[Pilt:Khatchkar at Goshavank Monastery in Armenia.jpg|pisi|paremal|Kuulus hatškar, asukoht Gošavank, nikerdatud 1291. a. kunstnik Poghosé poolt]]
 
13–1413.–14. sajandil oli ajaloolise Armeenia kõrgkoolides kõrgelt arenenud loodusteaduste ja meditsiini uurimine ning õpetamine, suurim selle aja mõtleja [http://Grigor%20Tatevatsi [Grigor Tatevatsi]].
===13.-16. sajand===
 
Konstantinoopoli[[Konstantinoopol]]i langemine Osmanite impeeriumi võimu alla 1453. aastal pani aluse Armeenia isolatsioonile Euroopast. OttomaniOsmanite impeeriumiriigi poliitika ja armeenlaste rõhumine 15. sajandil põhjustas tõsise migratsiooni [[Belgia]]sse. 1461. aasta leping andis selle paikkonna armeenlastele küll teatud [[autonoomia]] ja sultan [[Mehmed II]] andis armeenlastele loa luua oma kirik Konstantinoopolis. Esimene armeenia [[Konstantinoopoli patriarh]] oli [[Hovakim I]], keda armeenlased tunnistasid nii religioosse kui ka ilmaliku juhina. Armeenia kloostrid kujunesid oma kultuuri ja hariduse keskusteks. Kuid nagu kreeka usklike puhul, nii kannatasid ka armeenlased rängalt nende siseasjadesse sekkumise all Osmanite võimude poolt.
13. sajandil toimusid Armeenia kuningriigi territooriumile pidevad mongolite vallutus- ja rüüsteretked.
 
1514.-1516–1516. aastatel, pärast sultan [[Selim I]] vallutusi Lõuna-Kaukaasias ja Ida-Anatoolias, ühendati armeenlased selles piirkonnas Istanbuli (Konstantinoopol) patriarhi kogudusega. 1532–1555 toimusid Armeenias taas sõjad [[Pärsia]] ja OttomaniOsmanite võimu vahel. 1567. aastal asutati Konstantinoopolis armeenia trükikoda. Armeenlastel oli raske usulise tõrjutuse tõttu jõuda riigivalitsemisel kõrgetele kohtadele, küll aga realiseerisid nad end tublide kaupmeestena. Konstantinoopoli armeenia kaupmeeste kaubateed jõudsid Indiani[[India]]ni välja ja nende edukas tegutsemine täitis OttomaniOsmanite impeeriumiriigi riigikassat.
13. sajandil on Armeenias käsikirjade kujunduskunst arenenud kõrge tasemeni. Tuntumad selle ala kunstnikud [[Toros Roslin]] ja 14. sajandil [[Sarkis Pitzak]]. Kõrgelt arenenud oli armeenia juveelikunst, mis oli seotud ka kirikuesemete ja raamatuköitmisega. Armeenia vaibad olid kuulsad naaberriikides.
 
14. sajandi lõpul ründasid Egiptuse mamelukid, tatarlased, järgnevatel sajanditel türklased ja pärslased. 1375.a. vallutasid Egiptuse mamelukid [[Kiliikia kuningriik|Kiliikia kuningriigi]] pealinna, 1374. aastal kroonitud Armeenia viimane kuningas [[Levon VI]] põgenes ja suri 1393. aastal [[Pariis]]is. Kolmel korral impeeriumi valdustesse tunginud [[Timur]] lasi elusalt matta tuhandeid armeenia sõdureid ja hobusekapjade all surmata armeenia lapsi.[[Pilt:Khatchkar at Goshavank Monastery in Armenia.jpg|pisi|paremal|Kuulus hatškar, asukoht Gošavank, nikerdatud 1291. a. kunstnik Poghosé poolt]]
 
13–14. sajandil oli ajaloolise Armeenia kõrgkoolides kõrgelt arenenud loodusteaduste ja meditsiini uurimine ning õpetamine, suurim selle aja mõtleja [http://Grigor%20Tatevatsi Grigor Tatevatsi].
 
Konstantinoopoli langemine Osmanite impeeriumi võimu alla 1453. aastal pani aluse Armeenia isolatsioonile Euroopast. Ottomani impeeriumi poliitika ja armeenlaste rõhumine 15. sajandil põhjustas tõsise migratsiooni [[Belgia]]sse. 1461. aasta leping andis selle paikkonna armeenlastele küll teatud [[autonoomia]] ja sultan [[Mehmed II]] andis armeenlastele loa luua oma kirik Konstantinoopolis. Esimene armeenia [[Konstantinoopoli patriarh]] oli [[Hovakim I]], keda armeenlased tunnistasid nii religioosse kui ka ilmaliku juhina. Armeenia kloostrid kujunesid oma kultuuri ja hariduse keskusteks. Kuid nagu kreeka usklike puhul, nii kannatasid ka armeenlased rängalt nende siseasjadesse sekkumise all Osmanite võimude poolt.
 
 
1514.-1516. aastatel, pärast sultan [[Selim I]] vallutusi Lõuna-Kaukaasias ja Ida-Anatoolias, ühendati armeenlased selles piirkonnas Istanbuli (Konstantinoopol) patriarhi kogudusega. 1532–1555 toimusid Armeenias taas sõjad [[Pärsia]] ja Ottomani võimu vahel. 1567. aastal asutati Konstantinoopolis armeenia trükikoda. Armeenlastel oli raske usulise tõrjutuse tõttu jõuda riigivalitsemisel kõrgetele kohtadele, küll aga realiseerisid nad end tublide kaupmeestena. Konstantinoopoli armeenia kaupmeeste kaubateed jõudsid Indiani välja ja nende edukas tegutsemine täitis Ottomani impeeriumi riigikassat.
 
16. sajandist alates hakkas armeenia kunsti mõjutama naaberriikide idamaise kultuuri esteetilised kaanonid. Arhitektuur ja [[hatškar]]id säilitasid armeenlaste rahvusliku omapära ja kõrge kunstilise taseme.
 
1603. aastal tungis Pärsia valitseja [[Abbas]] OttomaniOsmanite Armeeniasse. 1605.a. toimubaastal Abbas´itoimus Abbasi käsul paljude Armeenia linnade ja külade hävitamine, üle 300 000 armeenlase deporteeritaksedeporteeriti Pärsiasse, neist ainult pooled jäid ellu. Armeenlased asutasid uue linna – Djugha, millest sai erakordselt õitsev kaubandus- ja kultuurikeskus, mille majanduslikud sidemed ulatusid Indiasse, Itaaliasse ja Suurbritanniasse.
Armeenlased asutasid uue linna – Djugha, millest sai erakordselt õitsev kaubandus- ja kultuurikeskus, mille majanduslikud sidemed ulatusid Indiasse, Itaaliasse ja Suurbritanniasse.
 
16.-17–17. sajandi Sebastian´iSebastiani kooli arstidega lõpeblõppes keskaegse Armeenia meditsiini areng.
 
===17.-19–19. sajand===
17. sajandi esimesel poolel põhjustasid Türgi ja Pärsia sõjad Ida-Armeenias tõsiseid kannatusi. 1620. aasta lepinguga jäid Pärsiale valdused [[Karabahhi org|Karabahhi orus]] (armeenia: Ղարաբաղ Gharabagh või Արցախ), kus armeenia vürstid säilitasid ''[[de facto]]'' iseseisvuse. Teine leping allkirjastati 1639. aastal, mis aga autonoomiat ei taganud.
 
17. sajandi esimesel poolel põhjustasid Türgi ja Pärsia sõjad Ida-Armeenias tõsiseid kannatusi. 1620. aasta lepinguga jäid Pärsiale valdused [[Karabahhi org|Karabahhi orus]] (armeenia: Ղարաբաղ Gharabagh või Արցախ), kus armeenia vürstid säilitasid ''[[de facto]]'' iseseisvuse. Teine leping allkirjastati 1639. aastal, mis aga autonoomiat ei taganud.
 
1648. aastal toimus hävitav maavärin [[Van]]is.
43. rida ⟶ 37. rida:
Ligi neljasaja aasta jooksul, sultan [[Mehmed Vallutaja]] valitsusajast sultan [[Mahmut II]]-ni, eksisteerisid eri usulised kogukonnad koos. [[Mehitar da Pietro]] oli üks selle ajajärgu tuntumaid õpetlasi ja teolooge.<ref>http://www.ermenisorunu.gen.tr/english/relations/ottoman.html</ref> Paljud koolid, trükikojad ja raamatukogud loodi armeenlastest pankurite, kaupmeeste ja ametnike abiga. Armeenia noormehed saadeti Euroopa koolidesse ja ülikoolidesse eri valdkondades haridust saama ning kunsti õppima. Sajandeid kestnud võõrvõim ei suutnud hävitada armeenlaste rahvuslikku, usulist ja kultuurilist identiteeti. Armeenlased olid edukad arhitektuuris, kirjanduses, maalis, skulptuuris ja muusikas.
 
1722.-1730–1730. aastani kestis armeenlaste ebavõrdne sõda türklastega, kuni oma surmani aastal 1728 juhtis seda [[Davit Bek]].
 
18. sajandil tegutsesid armeenia päritolu arstid, kes said oma hariduse Euroopas ja Venemaal. Nende hulgas Petros Kalantarian, Stepanos Shahrimanian, Hovakim Oghullukhian, Mikael Resten. Armeenia arst ja botaanik [http://Stepanos%20Shahrimanian [Stepanos Shahrimanian]] (1766–1830) sai hariduse Euroopas, lõpetades arstiteaduskonna [[Padova ülikoolisülikool]]is. Praktiseeris peamiselt Kaukaasias ja Tiflisis pärast lühikest elu Konstantinoopolis. Aastatel 1794–1818 kirjutas ta ulatuslik töö "Armeenia Flora". Käsikirja koopiat säilitatakse [[Matenadaran]]is. [http://Stepanos%20Shahrimanian Stepanos Shahrimanian] kirjutas 1796. aastal Konstantinoopolis, kus möllas katku epideemia, tõsise töö katku ravist. Koos teiste ravimitega soovitas Stepanos Shahrimanian armeenia savi, mille raviomadused olid tuntud juba armeenia rahvameditsiinis.
 
1747.–1828. aastal eksisteeris [[Jerevani khaaniriik]], mis hõlmas tänapäeva Armeenia kesk- ja idaosa, ühe Türgi provintsi ja kaks Aserbaidžaani provintsi. Rahvastikust moodustasid enamuse Jerevani ümbruses elanud [[pärslased]], samuti aserbaidžaanlased ja kurdid, armeenlasi oli vähe, kuna neid asustati šahh [[Abbas I]] ajal (17. sajandi alguses) massiliselt ümber Pärsia aladele. [[Vene-Pärsia sõda|Vene-Pärsia sõja]] tulemusel läks Jerevani khaaniriik (Ida-Armeenia)<ref>http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/jerevani_khaaniriik1</ref> 1828. aastal [[Turkmantšai leping]]uga Venemaale. 1829. aasta lepingumuudatusega oli Venemaa sunnitud (peamiselt Suurbritannia nõudmisel) tagastama kolm Türgi provintsi – [[Erzerum]], [[Kars]] ja [[Ardahan]].
 
19. sajandil vallutasid Pärsiale kuuluva Armeenia osa seega venelased. Osa kunagisest kuningriigist kuulus islamistlikule Türgile. 1839. aastal algas Ottomani impeeriumis nn. regionaalreform [[Tanzimat]] ja 1863. a.aastal võeti vastu eriline [[Armeenia põhiseadus]], mida Ottomani valitsus tunnustas.
1747.–1828. aastal eksisteeris [[Jerevani khaaniriik]], mis hõlmas tänapäeva Armeenia kesk- ja idaosa, ühe Türgi provintsi ja kaks Aserbaidžaani provintsi. Rahvastikust moodustasid enamuse Jerevani ümbruses elanud [[pärslased]], samuti aserbaidžaanlased ja kurdid, armeenlasi oli vähe, kuna neid asustati šahh [[Abbas I]] ajal (17. sajandi alguses) massiliselt ümber Pärsia aladele. [[Vene-Pärsia sõda|Vene-Pärsia sõja]] tulemusel läks Jerevani khaaniriik (Ida-Armeenia)<ref>http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/jerevani_khaaniriik1</ref> 1828. aastal [[Turkmantšai leping]]uga Venemaale. 1829. aasta lepingumuudatusega oli Venemaa sunnitud(peamiselt Suurbritannia nõudmisel) tagastama kolm Türgi provintsi – [[Erzerum]], [[Kars]] ja [[Ardahan]].
 
Pärast [[Krimmi sõda]] 19. sajandi keskel, kui Ottomani impeerium avanes Euroopa jaoks, lõid armeenlased suhteid ning arendasid kaubandust Euroopaga. Armeenia kaupmehed valdasid euroopa keeli ja kombeid ning asutasid kauplusi Euroopa linnades. Armeenlaste kaubandustegevust pidurdati aga Osmanite impeeriumis mitu korda kõrgemate maksudega kui türgi kaupmeestel, arestiti või süüdati armeenia omanike kauplusi.
19. sajandil vallutasid Pärsiale kuuluva Armeenia osa seega venelased. Osa kunagisest kuningriigist kuulus islamistlikule Türgile. 1839. aastal algas Ottomani impeeriumis nn. regionaalreform [[Tanzimat]] ja 1863. a. võeti vastu eriline [[Armeenia põhiseadus]], mida Ottomani valitsus tunnustas.
 
Pärast [[Krimmi sõda]] 19. sajandi keskel, kui Ottomani impeerium avanes Euroopa jaoks, lõid armeenlased suhteid ning arendasid kaubandust Euroopaga. Armeenia kaupmehed valdasid euroopa keeli ja kombeid ning asutasid kauplusi Euroopa linnades. Armeenlaste kaubandustegevust pidurdati aga Osmanite impeeriumis mitu korda kõrgemate maksudega kui türgi kaupmeestel, arestiti või süüdati armeenia omanike kauplusi.[[FilePilt:Prorportions_des_populations_musulmanes_grecques_et_armeniennes_en_AsieMineure_d%27apres_la_statistique_du_livreJaune.png|pisi|Armeenlaste osakaal impeeriumis]]
1878. ja 1884. aastal toimus Türgi-vastane ülestõus. [[Kristlus|Kristlastena]] olid [[armeenlased]] Ottomani riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan [[‘Abdu’l-Hamid II]] 1894–96aastatel 1894–1896 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000 kuni 300000–300 000 inimest. Veresauna tõttu pälvis valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan". 19. sajandi keskel tekkis Armeenia rahvusliku liikumise organisatsioon [[Dašnaktshuthjun]], mis on aastast 1898 partei.
 
19. sajandi teise poole andekad arstid: Margar Arustamian (1854–1901), Vahan Ardzruni (1857–1947), Harutiun Mirza-Avagian (1879–1938), Levon Hovhannissian (1885–1970 ) ja paljud teised, kes toetusid vana armeenia rahvameditsiini töödele ja arendasid kaasaegset meditsiini.
 
 
1878. ja 1884. aastal toimus Türgi-vastane ülestõus. [[Kristlus|Kristlastena]] olid [[armeenlased]] Ottomani riigis diskrimineeritud. Kui nad hakkasid taotlema senisest suuremaid õigusi, korraldas sultan [[‘Abdu’l-Hamid II]] 1894–96 vastuseks armeenlaste vastased pogrommid. Eri allikate andmeil hukkus neis 80 000 kuni 300 000 inimest. Veresauna tõttu pälvis valitseja välismaal hüüdnimed "Verine sultan" ja "Punane sultan". 19. sajandi keskel tekkis Armeenia rahvusliku liikumise organisatsioon [[Dašnaktshuthjun]], aastast 1898 partei.
 
19. sajandi teise poole andekad arstid: Margar Arustamian(1854–1901), Vahan Ardzruni(1857–1947), Harutiun Mirza-Avagian(1879–1938), Levon Hovhannissian (1885–1970 ) ja paljud teised, kes toetusid vana armeenia rahvameditsiini töödele ja arendasid kaasaegset meditsiini.
 
Armeenia maalikunsti tõi esile 19. sajandil [[Hovhannes Aivazovski]] (1817–1900), kelle merevaated said maailmakuulsaks. 19. ja 20. sajandi vahetusel kerkisid esile tähelepanuväärsed kunstnikud: [[Zakar Zakarian]] (1849–1923), [[Meguerditš Dživanian]] (1848–1906), [[Gevorg Bašindžaghian]] (1857–1925) ja [[Panos Terlemezian]] (1865–1941). [[Harutjun Adžemian]] (1904–1965) õppis läänes ning kajastas oma töödes armeenlaste elu ja probleeme. Sama juhtus ka kirjanduses ja kujutavas kunstis: läänes hariduse omandanud loovisikud kajastasid armeenlaste elu võõrvõimu all.
 
[[Pilt:Van Armenian Weavers.jpeg|väikepx|pisi|paremal|Armeenia neiud vaipa kudumas, aastal 1907, Van, Ottomani impeerium]]
 
===20. sajand===
[[Pilt:Van Armenian Weavers.jpeg|väikepx|pisi|paremal|Armeenia neiud vaipa kudumas, aastal 1907, Van, Ottomani impeerium]]
 
===20. sajand===
 
1909. aastal toimus järjekordne armeenlaste massiline hävitamine. Armeenia poliitilised organisatsioonid püüdsid meeleheitlikult saavutada rahvusvahelise üldsuse tähelepanu ja sekkumist, saavutades lõpuks Prantsusmaa ja Suurbritannia sekkumise.
 
Kui [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] oli alanud,puhkedes asusid [[türklased]] peagi lahendama nn armeenia küsimust, pagendades armeenlased Väike-Aasiast. 1915. aastal jätkas [[Venemaa Keisririik|Venemaa]] sõjavägi pealetungi Kirde-Türgis. Selles toetasid teda Armeenia vabatahtlike üksused ja ka mõned Osmanite riigis elavad armeenlased. Seetõttu võttis Türgi valitsus, kes kartis, et kohalikud armeenlased lähevad massiliselt Venemaa poolele üle, vastu [[Tehciri seadus]]e armeenlaste deporteerimiseks rindelähedastelt aladelt. Ehkki seaduses polnud armeenlasi mainitud, algas selle põhjal [[armeenlaste genotsiid]]. 24. aprillil 1915 arreteeriti armeenia intellektuaalid. Üks neist oli tunnustatud kirjanik [[Eruhan]]. Armeenlastest sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke tagasi ja lasti maha. Naised, lapsed ja vanurid pagendati [[Süüria kõrb]]esse. Ühtlasi käskis siseminister [[Mehmed Talat]] vahistada ja hukata armeenlaste kogukonna juhid mujal Türgis. Armeenlased tõrjuti oma ajalooliselt kodumaalt Ida-Türgis välja ning hävitati suures osas füüsiliselt. Genotsiidi tulemusel hukkus aastatel 1915–1917 eri andmetel 600 000–1,5 miljonit inimest. Hävitati tuhanded armeenia kirikud ja koolid [[Anatoolia]] (st kuus Armeenia provintsi või Lääne-Armeenia) aladel. Tekkis nn "nähtamatute armeenlaste kogukond": inimesed, kes loobusid oma identiteedist ja kultuurist, et ellu jääda. Paljud armeenlastest, kes pääsesid tänu türklaste ja kurdide abile, põgenesid Venemaa Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse. Armeenlasi aitas päästa ja edasi elada erinevate maade misjonärid, ka [[Haapsalu]]st pärit [[Hedwig Büll]].
 
1917. aastal püüdsid Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia moodustada Taga–Kaukaasia vabariiki. See ebaõnnestus ning 1918. aastal
76. rida ⟶ 66. rida:
Armeenia kogukonna igapäevaelu Ottomani impeeriumi lõpu aegadel kujutasid vanad postkaardid, mis on nüüd kokku kogutud ja raamatuks vormistatud.<ref>[http://www.armeniapedia.org/wiki/Osman_K%C3%B6ker]</ref> Postkaartidel on säilitatud armeenlaste elu mitme sajandi vältel: armeenlased tööl, armeenia kirikud, tehased, kauplused, elu kodudes ja koolides, armeenia arhitektide loodud avalikud hooned, mošeed ja linnavaated.<ref>http://www.reporter.am/go/article/2009-10-02-once-upon-a-time-in-turkey</ref>
 
Helilooja [[Alexander Spendiarjan]] (1871–1928) lõi aastatel 1918–1928 rahvusliku ooperi "[http://[Almast (ooper)|Almast]]", mis käsitleb Armeenia vastupanu Pärsia vallutusretkedele 18. sajandil. Selle esiettekanne toimus 1930. aastal.
 
2004.a. ilmunud raamat armeenia maalikunstnikest 17. sajandist kuni aastani 1923 [[http://www.cornucopia.net/store/books/armenian-painters-in-the-ottoman-empire-2-vols/]]
 
==Viited==
87. rida ⟶ 75. rida:
* "Vabaduse viirastus: Kaukaasia ajalugu"
* "Armeenia probleem"
* Kürkman, Garo (2004). "Armenian Painters in the Ottoman Empire". Matusalem Publications
 
== Välislingid ==
* [http://reisiajakiri.gomaailm.ee/armeenia-genotsiidi-juured Armeenia Genotsiidi juured]
* [http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/turgi-ja-armeenia-on-lahedal-suhete-taastamisele.d?id=25420015 Türgi ja Armeenia on lähedal suhete taastamisele] delfi.ee 1. september 2009.
* [[:en:List_of_Ottoman_Armenians|Tuntumate Ottomani impeeriumi aegsete armeenlaste loend]] (inglise keeles)
 
[[Kategooria: Armeenia ajalugu]]
[[Kategooria:Osmanite riik]]