Würzburgi koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

'''Würzburgi koolkond''' kujutas endast 19. sajandi lõpul [[Würzburg|Würzburgi]] koondunud psühholooge, kes avasid maailmale mõtlemise eksperimentaalse uurimise. Selle liikumise juhiks võib nimetada Tartu Ülikooli lõpetanud [[Oswald Külpe|Oswald Külpe'i]], kes arendas tunduvalt edasi [[Wilhelm Wundt|Wundt'i]] seatud eksperimentaalpsühholoogilist suunda.

1896. aastal, rajas [[Wilhelm Wundt|Wilhelm Wundt'i]] kunagine laboriassistent, [[Oswald Külpe|Oswald Külpe]] (1862-19151862–1915), uue laboratooriumi [[Würzburg|Würzburgi]]. Külpe ümbritses end peatselt hulga nooremate psühholoogidega, sealhulgas, Narziß Ach (1871-19461871–1946), [[Karl Bühler|Karl Bühler]] (1879-19631879–1963), Ernst Dürr (1878-19131878–1913), Karl Marbe (1869-19531869–1953) ja [[Henry Jackson Watt|Henry Jackson Watt]] (1879-19251879–1925). Üheskoos arendati välja uuenduslik lähenemine psühholoogilisele eksperimenteerimisele, mis vastandus suuresti mitmele Wundt'i poolt seatud piirangule. Wundt oli selgelt eristanud vana filosoofilist enesevaatluse stiili, kus kõrgema tasandi mõtteprotsesse jälgiti pikaajaliselt ning sisemist taju, kus inimene võis koheselt saada teadlikuks oma hetkeaistingust, tundest või kujutlusest. Wundt väitis, et neist esimese uurimine eksperimentaalselt oli võimatu, kuna kõrgema tasandi mõttetegevust ei olnud võimalik uurida introspektsiooni kaudu eksperimentaalselt, vaid ainult humanistlikult läbi rahvapsühholoogia. Ainult sisemine taju oli sobilik eksperimenteerimiseks.