'''Munarakk''' (ka '''ovotsüüt''' või '''ootsüüt''') on tütarlapse ja [[naine|naise]] organismi [[Haploidsus|haploidne]] [[gameet|paljunemisrakk]]. Munaraku diameeter on 120 [[mikromeeter|µm]]<ref>[http://books.google.ca/books?id=ca51dWOR8nIC&pg=RA5-PA8-IA2&dq=ovum+120+micrometers&hl=en&ei=sXtjTI6_D4OC8gbZ6rCeCQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=1&ved=0CDAQ6AEwAA#v=onepage&q=120%20micrometers&f=false google.ca] välja otsitud 7.01.11</ref>. See on inimese ja kõigi teiste [[Imetajad|imetajate]] rakkudest kõige suurema läbimõõduga,ainukerakk. Ainuke [[rakk]] mis on palja [[silm|silmaga]] nähtav ([[närvirakk|närvirakud]] oma pikkade [[akson]]jätketega ületavad muidugi pikkuses kõiki teisi [[organism]]i rakke). Kuna munarakk on nii suur ei suuda ta ise, aktiivselt liikuda. See omadus on otse vastupidine võrreldes ülimobiilse [[spermatosoid|seemnerakuga]]. Munarakk on kerajas, tema keskel on rakutuum ja ta on kaetud mitmete kestadega. Munarakkudes on haploidne [[kromosoomistik]]. Munarakkude ainevahetus on suhteliselt väheaktiivne. Nii väheneb risk kahjulike muutuste tekkeks sugurakkudes. Munarakud tekivad [[munasari|munasarjades]]. Seda protsessi nimetatakse [[ovogenees]]iks. Kõik munarakud on moodustunud juba lootelise arengu perioodil ja naise elu jooksul neid juurde ei moodustu. Vastsündinu munasarjades on ligikaudu 400 000 munarakku, millest valmib elu jooksul umbes 400. See on 0,1% kogu naise munarakkude kogusest. [[Sügoot|Viljastatud munarakust]], ühest ainsast rakust saab alguse kõikide imetajate [[ontogenees]]. Imetajate munaraku avastas 1827. aastal [[embrüoloogia]] ja [[arengubioloogia]] alaste uurimuste käigus [[Eesti]]st pärit ja [[Tartu Ülikool]]is õppinud teadlane [[Karl Ernst von Baer]].
