Würzburgi koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
PResümee puudub
PResümee puudub
1896. aastal, rajas [[Wilhelm Wundt|Wilhelm Wundt'i]] kunagine laboriassistent, [[Oswald Külpe|Oswald Külpe]] (1862-1915), uue laboratooriumi [[Würzburg|Würzburgi]]. Külpe ümbritses end peatselt hulga nooremate psühholoogidega, sealhulgas, Narziß Ach (1871-1946), [[Karl Bühler|Karl Bühler]] (1879-1963), Ernst Dürr (1878-1913), Karl Marbe (1869-1953) ja Henry Jackson Watt (1879-1925). Üheskoos arendati välja uuenduslik lähenemine psühholoogilisele eksperimenteerimisele, mis vastandus suuresti mitmele Wundt'i poolt seatud piirangule. Wundt oli selgelt eristanud vana filosoofilist enesevaatluse stiili, kus kõrgema tasandi mõtteprotsesse jälgiti pikaajaliselt ning sisemist taju, kus inimene võis koheselt saada teadlikuks oma hetkeaistingust, tundest või kujutlusest. Wundt väitis, et neist esimese uurimine eksperimentaalselt oli võimatu, kuna kõrgema tasandi mõttetegevust ei olnud võimalik uurida introspektsiooni kaudu eksperimentaalselt, vaid ainult humanistlikult läbi rahvapsühholoogia. Ainult sisemine taju oli sobilik eksperimenteerimiseks.
 
Würzburgi koolkondlased seevastu, disainisid eksperimente, kus katseisikutele esitati keeruka sisuga stiimuleid (näiteks [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]] aforism või loogiline probleem) ning pärast selle mõningast töötlust (näiteks aforismi tõlgendamist või probleemi lahendamist), kirjeldasid osalised retrospektiivselt kõike, mis nende teadvusest oli katseaja vältel läbi käinud. Sellisest protsessist väideti olevat leitud mitmeid teadvuse elemente, sealhulgas teadvuse kogumid, teadlikkus ja mõtted. Inglise keeleruumis öeldakse neile tihtipeale kollektiivselt kujundita mõtted (''imageless thoughts'').
 
Wundt osutas säärastele eksperimentidele kui pettusele ning kritiseeris neid jõuliselt. Ta vaidles, et säärastes mõtte-eksperimentides puudus täielik eksperimentaalne kontroll. Katseisikud ei olnud teadlikud sellest, missugune ülesanne neile antakse. Järgnev vaimne protsess varieerus katseisikult katseisikule ning katsekorrast katsekorrale, mistõttu polnud võimalik tulemusi korrata. Ta väitis, et on keeruline, kui mitte võimatu katseisikul samaaegselt mõelda talle antud ülesandest ning jälgida seda sama mõtteprotsessi. Wundt arvas, et niinimetatud kujundita mõtete leiud on puudulikud ning korrektselt läbiviidud eksperimendid tõestaksid, et <nowiki>''kujundita''</nowiki> sisu oli siiski kujundlik.<ref name=":0">Leahey, T. H. (1997). A History of Psychology: 4th edition. United States of America: Prentice-Hall, Inc.</ref>
27

muudatust