Würzburgi koolkond: erinevus redaktsioonide vahel

täiendatud ajalugu
(lehekülje loomine, tuginedes inglisekeelsele versioonile)
 
(täiendatud ajalugu)
Würzburgi koolkond kujutas endast 19.sajandi lõpul [[Würzburg|Würzburgi]] koondunud psühholooge, kes avasid maailmale mõtlemise eksperimentaalse uurimise. Selle liikumise juhiks võib nimetada [[Oswald Külpe|Oswald]] Külpe'i, kes arendas tunduvalt edasi [[Wilhelm Wundt|Wundt'i]] seatud eksperimentaalpsühholoogilist suunda.
 
== Ajalugu ==
1896. aastal, rajas [[Wilhelm Wundt|Wilhelm]] Wundt'i kunagine laboriassistent, [[Oswald Külpe|Oswald]] Külpe (1862-1915), uue laboratooriumi [[Würzburg|Würzburgi]]. Külpe ümbritses end peatselt hulga nooremate psühholoogidega, sealhulgas, Narziß Ach (1871-1946), [[Karl Bühler|Karl]] Bühler (1879-1963), Ernst Dürr (1878-1913), Karl Marbe (1869-1953) ja Henry Jackson Watt (1879-1925). Üheskoos arendati välja uuenduslik lähenemine psühholoogilisele eksperimenteerimisele, mis vastandus suuresti mitmele Wundt'i poolt seatud piirangule. Wundt oli selgelt eristanud vana filosoofilist enesevaatluse stiili, kus kõrgema tasandi mõtteprotsesse jälgiti pikaajaliselt eneses ning sisemist taju, kus inimene võis koheselt saada teadlikuks oma hetkeaistingust, tundest või kujutlusest. Wundt väitis, et neist esimese uurimine eksperimentaalselt oli võimatu, kuna kõrgema tasandi mõttetegevust ei olnud võimalik uurida introspektsiooni kaudu eksperimentaalselt, vaid ainult humanistlikult läbi rahvapsühholoogia. Ainult sisemine taju oli sobilik eksperimenteerimiseks.
 
Würzburgi koolkondlased seevastu, disainisid eksperimente, kus katseisikutele esitati keeruka sisuga stiimuleid (näiteks [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]] aforism või loogiline probleem) ning pärast selle mõningast töötlust (näiteks aforismi tõlgendamist või probleemi lahendamist), kirjeldasid osalised retrospektiivselt kõike, mis nende teadvusest oli katseaja vältel läbi käinud. Sellisest protsessist väideti olevat leitud mitmeid teadvuse elemente, sealhulgas teadvuse kogumid, teadlikkus ja mõtted. Inglise keeleruumis öeldakse neile tihtipeale kollektiivselt kujundita mõtted (<sub>''imageless houghts</sub><sub><sub>Tekst allindeksina</sub>''Kaldkirithoughts''</sub>).
Wundt osutas säärastele eksperimentidele kui pettusele ning kritiseeris neid jõuliselt. Wundt'i silmapaistvaim inglise tudeng, Edward Bradford Titchener, sisenes sellesse vaidlusesse, väites, et oli viinud läbi laiaulatuslikke introspektiivseid uurimusi, kus ta oli võimeline koondama Würzburgi koolkondlaste kujundita mõtted aistinguteks, tunneteks ja kujutlusteks. Paradoksaalsel moel, kasutas ta meetodit, mida Wundt ei aktsepteerinud, kinnitamaks tema vaatenurka antud olukorras.
 
Wundt osutas säärastele eksperimentidele kui pettusele ning kritiseeris neid jõuliselt. Ta vaidles, et säärastes mõtte-eksperimentides puudus täielik eksperimentaalne kontroll. Katseisikud ei olnud teadlikud sellest, missugune ülesanne neile antakse. Järgnev vaimne protsess varieerus katseisikult katseisikule ning katsekorrast katsekorrale, mistõttu polnud võimalik tulemusi korrata. Ta väitis, et on keeruline, kui mitte võimatu katseisikul samaaegselt mõelda talle antud ülesandest ning jälgida seda sama mõtteprotsessi. Wundt arvas, et niinimetatud kujundita mõtete leiud on puudulikud ning korrektselt läbiviidud eksperimendid tõestaksid, et <nowiki>''kujundita''</nowiki> sisu oli siiski kujundlik.<ref name=":0">Leahey, T. H. (1997). A History of Psychology: 4th edition. United States of America: Prentice-Hall, Inc.</ref>
 
Wundt osutas säärastele eksperimentidele kui pettusele ning kritiseeris neid jõuliselt. Wundt'i silmapaistvaim inglise tudeng, [[Edward Titchener|Edward]] Bradford Titchener, sisenes sellesse vaidlusesse, väites, et oli viinud läbi laiaulatuslikke introspektiivseid uurimusi, kus ta oli võimeline koondama Würzburgi koolkondlaste kujundita mõtted aistinguteks, tunneteks ja kujutlusteks. Paradoksaalsel moel, kasutas ta meetodit, mida Wundt ei aktsepteerinud, kinnitamaks tema vaatenurka antud olukorras.
 
Kuigi Würzburgist-inspireeritud töö jätkus ka pärast 1909.a (eriti Otto Selzi poolt), läks koolkond suuresti laiali pärast Külpe'i lahkumist [[Bonn|Bonn'i]] Ülikooli. On tõendeid, et Külpe töötas enne surma süstemaatilise teooria kallal, mis koondaks Würzburgi uuringuid, kuid säärast teooriat ei avaldatud. 1909.aastast kuni oma surmani, ei kuulutanud Külpe suuresti midagi Würzburgi dramaatilistest tulemustest, mistõttu ei kerkinud ühtegi alternatiivset psühholoogilist suunda. Würzburgi koolkonna meetodid olid innovaatilised, nende leiud stimuleerivad ja anomaalsed, ning nad panustasid püsivalt vaimse seisundi olemusse. Kuid Würzburgi koolkonnast jäi vaid siiski koolkond, uurimisprogramm, mis katkestati enneaegselt.<ref name=":0" />
27

muudatust