|
====A. Eneseteadvuse iseseisvus ja iseseisvusetus; isandsusisandlus ja teenersusteenerlus====
Eneseteadvus on iseeneses ja iseenda jaoks sellega ja seeläbi, et ta on muu jaoks iseeneses ja iseenda jaoks; st ta on ainult millegi tunnustatuna. See mõiste tema ühtsusest oma topelduses, eneseteadvuses realiseeruvast lõpmatusest, on mitmekülgne ja mitmetähenduslik ristühendus, nii et selle momente tuleb võtta ja ära tunda osalt täpselt lahus hoitutena, osalt selles eristuses ühtlasi ka mitte eristatutena või alati oma vastupidises tähenduses. Eristatu kahemõttelisus kätkeb eneseteadvuse
iseenese-jaoks-olemises. Kumbki on teisele kekspaik, läbi mille kumbki end iseendaga vahendab ja ühendab, ja kumbki endale ja teisele vahetu iseenese jaoks olev olemus, mis on ühtlasi ainult selle vahenduse läbi niimoodi iseenda jaoks. Nad tunnustavad teineteist vastastikku teineteist tunnustavatena.
Seda puhast mõistet tunnustamisest, eneseteadvuse topeldumisest oma ühtsuses, tuleb nüüd vaadelda, kuidas tema protsess eneseteadlikkuseleeneseteadvusele nähtub. Ta kujutab endast kõigepealt nende ebavõrdsuse külge või keskpaiga väljaastumist äärmustena, mis on äärustenaäärmustena omavahel vastandlikud ja millest üks on ainult tunnustatav, teine ainult tunnustav.
Eneseteadvus on alguses lihtne iseenese-jaoks-olemine, iseenesega võrdne kõige muu enesest välistamise läbi, tema olemus ja absoluutne ese on talle mina; ja ta on selles vahetusesvahetuolekus või selles oma iseenese-jaoks-olemise olemises üksik. Mis teine tema jaoks on, on ebaolemusliku, negatiivse iseloomuga tähistatud esemena. Aga teine on ka eneseteadvus; ta esineb indiviidina indiviidi vastas. Niimoodi vahetult esinevatena on nad teineteise jaoks tavaliste esemete kombel; iseseisvad kujud, elu olemisse
– sest eluna on siin end määratlenud olev ese – uputatud teadvused, mis ei ole üksteise jaoks absoluutse külgetõmbe liikumist igasugust vahetut olemist hävitada ja olla ainult iseendaga võrdse teadvuse puhtnegatiivne olemine veel lõpule viinud või teineteise jaoks veel end üksteisele puhta iseenese-jaoks-olemisena, st eneseteadvusena kujutanud. Kumbki on küll iseeneses kindel, kuid mitte teises, ja sellepärast pole tema enda kindlusel endas veel tõde; sest tema tõde oleks ainult see, kui tema enda iseenese-jaoks-olemine oleks end talle kujutanud iseseisva esemena või, mis on seesama, ese oleks end kujutanud selle puhta teadvusena iseendas. See aga ei ole tunnustamise mõiste järgi muidu võimalik, kui et nagu teine tema jaoks, nii ka tema teise jaoks, kumbki iseeneses viib omaenda tegutsemise läbi ja jälle teise tegutsemise läbi selle oma iseenese-jaoks-olemise puhta abstraktsiooni lõpule.
Aga enese kujutamine eneseteadvuse puhta eneseteadvuse puhta abstraktsioonina seisneb selles, et näidata end oma esemelise viisi puhta eitusena ehk näidata teda mitte mingi määratletud olemasoluga seotuna, olemasolu üldise üksikusega üldse mitte, eluga mitte seotuna. See kujutamine on kahekordne tegutsemine: teise tegutsemine ja tegutsemine iseenda läbi. Niivõrd kui see on teise tegutsemine, läheb niisiis kumbki teise surmale. Selles on aga käepärast ka teine, tegutsemine iseenda läbi; sest esimene kätkeb endas omaenda elu mängupanemist. Nende kahe eneseteadvuse suhe on niisiis nii määratletud, et nad tõendavad ennast ja teineteist võitluse läbi elu ja surma peale. – Nad peavad sellesse võitlusse minema, sest nad peavad oma kindluse iseendis olla iseenese jaoks tõstma tõeks teises ja neis endis. Ja ainult elu mängupanemisega tõendatakse vabadust, seda, et eneseteadvuse olemus ei ole olemine, ei ole vahetu viis, kuidas ta esineb, ei ole tema uputatus elu laialilaotamisse – vaid et temas ei ole käepärast midagi, mis ei oleks tema jaoks kaduv moment, et ta on ainult puhas iseenda-jaoks-olemine. Indiviidi, kes ei ole eluga riskinud, võib küll isikuna tunnustada; aga ta ei ole selle iseseisva eneseteadvusena tunnustatuse tõde veel saavutanud. Samamoodi peab kumbki teise surmale minema, nagu ta oma elu mängu paneb; sest teist ei pea ta enam temaks endaks; tema olemus kujutab end talle teisena, ta on endast väljas, ta peab oma endast-väljas-olemise ületama; teine on mitmekesiselt kammitsetud ja olev teadvus; ta peab kaema oma teisitiolemist puhta iseenese-jaoks-olemisena või absoluutse eitusena.
Aga see surmaga tõendamine ületab samamoodi tõe, mis sellest peaks tulenema, nagu sellega ka kindluse iseeneses üldse; sest nii nagu elu on teadvuse loomulik positsioon, iseseisvus ilma absoluutse negatiivsuseta, on tasurm selle loomulik eitus, eitus ilma iseseisvuseta, mis jääb niisiis ilma tunnustamise nõutud tähenduseta. Surma läbi on nimeltküll saanud kindluseks, et need kaks eluga riskisid ja sedaelu enda ja teise juures põlgasid; aga mitte nende jaoks, kes selle võitluse läbi tegid. Nad võtavad temalt selles võõras substantsisolendis, mis on loomulik olemasolu, asetatud teadvuse või nad ületavad end ja nad ületatakse kui iseenese jaoks olla tahtvad äärmused. Sellega aga kaob vahetuse mängust olemuslik moment, lagunemine vastandlike määratletuste väärtusteks; ja keskpaik langeb kokku surnud ühtsuseks, mis on lagunenud surnud, pelgalt olevatesse, mitte vastandlikesse äärmustesse; ja need kaks ei anna ja võta teineteist vastastikku teadvuse läbi tagasi, vaid lasevad teineteist nüüd ükskõikselt, asjadena, vabaks. Nende tegu on abstrakteabstraktne eitus, mitte selle teadvuse eitus, mis ületab nii, et ta hoiab ületatut alal ja säilitab seda ning elab seega oma ületatuse üle.
Selles kogemuses juhtubjõuab eneseteadvusegaeneseteadvusele kohale, et elu on talle niisama olemuslik nagu puhas eneseteadvus. Vahetus eneseteadvuses on lihtne mina absoluutne ese, millel aga on meie jaoks või iseeneses olemuslikuks momendiks absoluutne vahendus ja püsiv iseseisvus. Selle lihtsa ühtsuse lagunemine on esimese kogemuse tulemus; selle läbi on asetatud puhas eneseteadvus ja teadvus, mis ei ole puhas iseenese jaoks, vaid teise jaoks, st oleva teadvusena või teadvusena asisuse kujul. Mõlemad momendid on olemuslikud;
– et nad on alguses ebavõrdsed ja vastandlikud ning nende refleksioon ühtsusesse ei ole veel toimunud, siis on nad teadvuse kahe vastandliku kujuna; üks iseseisev, mille olemus on iseenese-jaoks-olemine, teine iseseisvusetu, mille olemus on elu või teise jaoks olemine; esimene on isand, teine teener.
Isand on iseenese jaoks olev teadvus, aga mitte enam ainult selle mõiste, vaid iseenese jaoks olev teadvus, mis on iseendaga vahendatud teise teadvusega, nimelt sellisega, mille olemusse kuulub, et ta on sünteesitud iseseisva olemisega või asisusega üldse. Isand on vahekorras nende mõlema momendiga, asjaga kui niisugusega, iha esemega, ja teadvusega, millele asisus on olemuslik; ja olles a) eneseteadvuse mõistena iseenese-jaoks-olemise vahetu vahekord, aga b) nüüd ühtlasi vahendusena või iseenese-jaoks-olemisena, mis on iseenese jaoks ainult teise läbi, on ta vahekorras a) vahetult mõlemaga ja b) vahenditult kummagagi teise läbi. Isand on vahekorras teenriga vahendatult iseseisva olemise läbi; sest just selle küljes teenrit hoitakse; see on ahel, millest ta võitluses ei saanud abstraheeruda ja sellepärast osutus iseseisvusetuks, oma iseseisvust asisuses omavaks. Isand aga on võim selle olemise üle, sest ta näitas võitluses, et ta peab seda ainult millekski negatiivseks; et tal on selle üle võim, see olemine aga on võim teise üle, siis on tal selles järelduses teine enda all. Samamoodi on isand vahendatult teenri läbi vahekorras asjaga, teener on eneseteadvusena üldse asjaga vahekorras ka negatiivselt ja ületab seda; aga ta on ühtlasi tema jaoks iseseisev, ja ta ei suuda sellepärast oma eitamise läbi hävitamiseni välja sellest jagu saada, võiehk ta ainult töötleb seda. Isandale seevastu saab selle vahenduse läbi osaks vahetu vahekord kui selle puhas eitus võiehk nauding; sellest, millel ihal ei õnnestunud, õnnestub tal jagu saada ning end naudingus rahuldada. Ihal ei õnnestunud see asja iseseisvuse tõttu; isand aga, kes on asja ja enda vahele lükanud teenri, ühineb seeläbi ainult asja iseseisvusetusega ja naudib seda puhtalt; iseseisvuse külje aga jätab ta teenrile, kes seda töötleb.
Neis mõlemas momendis saab isandale osaks tunnustatus teise teadvuse poolt; sest see asetab end nendes mitteolemuslikuna, kord asja töötlemises, teine kord sõltuvuses määratletud olemasolust; kummaski ei saa see saada olemise peremeheks ja jõuda absoluutse eituseni. Siin on niisiis käepärast tunnustamise moment, et teine teadvus ületab end iseenese-jaoks-olemisena ning teeb seega ise seda, mida esimene tema suhtes teeb. Samamoodi teine moment, et see teise tegutsemine on esimese oma tegutsemine; sest see, mida teener teeb, on õieti isanda tegutsemine; viimasel on ainult iseenese-jaoks-olemine, olemus; ta on puhas negatiivne võim, millele asi ei ole miski, ja niisiis puhas olemuslik tegutsemine selles suhtes; teener aga mitte puhas, vaid mitteolemuslik tegutsemine. Aga päristiseks tunnustamiseks puudub see moment, et seda, mida isand teeb teise suhtes, teeks ta ka iseenese suhtes, ja seda, mida teener teeb enese suhtes, teeks ta ka teise suhtes. Seeläbi on tekkinud ühekülgne ja ebavõrdne tunnustamine.
Iseseisva teadvuse tõde on selle järgi teenerlik teadvus. Viimane nähtub küll alguses enesest väljas ja mitte eneseteadvuse tõena. Aga nagu isandlus näitas, et selle olemus on ümberpöördu sellele, mis ta tahab olla, nii saab küllap ka teenerlus hoopis oma lõpuleviimises selle vastandiks, mis ta vahetult on; ta läheb iseendasse tagasi surutud teadvusena iseendasse ja pöördub ümber tõeliseks iseseisvuseks.
Me nägime ainult, mis on teenerlus isandluse suhtes. Aga ta on eneseteadvus, ja seda, mis ta selle järgi iseeneses ja iseenda jaoks on, tuleb nüüd vaadelda. Alguses on teenerluse jaoks isand olemuseks; niisiis on iseseisev iseenese jaoks olev teadvus talle tõde, mis siiski ei ole tema jaoks veel temas. Aga tal on see puhta negatiivsuse ja iseenese-jaoks-olemise tõde tegelikult temas endas, sest ta on selleseda olemuseolemust temas endas teada saanudkogenud. See teadvus ei ole ju kartnud mitte ühe või teise pärast ega üheks või teiseks silmapilguks, vaid kogu oma olemuse pärast; sest ta on tundnud hirmu surma, absoluutse isanda ees. See on seal seesmiselt lagunenud, on iseeneses üleni värisenud, ja kõik kindel on selles vankunud. See puhas üldine liikumine, igasuguse püsimise absoluutne voolavaks muutumine, on aga eneseteadvuse lihtne olemus, absoluutne negatiivsus, puhas iseenese-jaoks-olemine, mis selles teadvuses sellega on. See puhta iseenese-jaoks-olemise moment on ka selle jaoks, sest isandas on see talle tema ese. Edasi, see ei ole ainult see üldine lagundamine üldse, vaid teenimises viib see selle tegelikult lõpuni; see ületab selles kõigis üksikutes momentides tema truuduse loomulikule olemasolule ja töötab selle ära.
Aga absoluutse võimu tunne üldse ja teenistuse üksikasjades on ainult lagunemine iseeneses, ja kuigi isanda kartus on asjadetarkuse algus, on teadvus selles iseenda jaoks, mitte iseeneses-olemise jaoks. Töö läbi jõuab see aga iseendani. Momendis, mis vastab ihale isanda teadvuses, paistis teenivale teadvusele küll olevat osaks langenud asjaga mitteolemusliku vahekorra külg, kuivõrd asi säilitab selles oma iseseisvuse. Iha on jätnud endale õiguse eseme puhtaks eitamiseks ning seeläbi segamatuks enesetundeks. See rahuldamine on aga sellepärast ise ainult kadumine, sest sel puudub esemeline külg või püsimine. Töö seevastu on pärsitud iha, alalhoitud kadumine, ehk ta moodustab. Negatiivne vahekord esemega saab selle eseme vormiks ja jäävaks, sest just töötajale on esemel iseseisvus. See negatiivne keskpaik ehk formeeriv tegutsemine on ühtlasi teadvuse üksikus või puhas iseenese-jaoks-olemine, mis nüüd töös väljaspool seda astub jäämise elementi; töötav teadvus jõuab niisiis seeläbi iseseisva olemise kui tema enese kaemiseni.
Formeerimisel ei ole aga mitte ainult see positiivne tähendus, et teeniv teadvus saab selles puhta iseenese-jaoks-olemisena olevaks, vaid jaka negatiivne tähendus oma esimese momendi, hirmu suhtes, hirm. Sest asja moodustamises saab talle esemeks tema enda negatiivsus, tema iseenese-jaoks-olemine, ainult sellepärast, et see ületab vastandliku oleva vormi. Aga see esemeline negatiivsus on just see võõras olemus, mille ees on värisetudväriseti. Nüüd aga hävitab see selle võõra negatiivsuse, asetab end niisugusena jäämise elementi ning saab seeläbi iseenese jaoks iseenese-jaoks-olemiseks. Isandas on sellele iseenese-jaoks-olemine teine või ainult selle jaoks, hirmus on iseenese-jaoks-olemine temas eneses, moodustamises saab iseenese-jaoks-olemine tema enese omaks selle jaoks, ja jõutakse teadvuseniteadlikkuseni, et see ise on iseeneses ja iseenese jaoks. Vorm ei saa seeläbi, et ta asetatakse väljapoole, talle teiseks kui see; sest just vorm on selle puhas iseenese-jaoks-olemine, mis saab sellele seal tõeks. See saab niisiis selle enese taasleidmise läbi iseenese läbi ise enda tähenduseks, just töös, milles see paistis olevat ainult võõras tähendus.
– Selleks refleksiooniks on vajalikud mõlemad momendid, nii hirm ja teenistus üldse kui ka moodustamine, ja ühtlasi mõlemad üldisel moel. Ilma teenistuse ja kuulekuse distsipliinita jääb kartus formaalse juurde pidama ega laiene olemasolu teadlikule tegelikkusele. Ilma moodustamiseta jääb kartus seesmiseks ja tummaks, ja teadvus ei saa selle enda jaoks olevaks. Kui teadvus formeerib ilma esimese absoluutse hirmuta, siis on see ainult asjatu kangekaelsusisemeelsus; sest tema vorm või negatiivsus ei ole negatiivsus iseeneses; ja tema formeerimine ei saa talle seepärast anda teadlikkust endast kui olemusest. Kui ta ei ole läbi teinud absoluutset hirmu, vaid ainult mõningase hirmu, siis on negatiivne olemus jäänud talle väliseks olemuseks, tema substants ei ole sellest läbi ja lõhki nakatatud. Et kõik tema loomuliku teadvuse täitumised on vankuma löönud, kuulub see iseeneses veel määrstletudmääratletud olemisele; oma tähendusisemeelsus on kangekaelsus, vabadus, mis jääb veel pidama teenerluse sisse. Nii nagu puhas vorm ei saa saada tema olemuseks, ei ole ta üksikule laienemisena vaadelduna üldine moodustamine, absoluutne mõiste, vaid osavus, millel on võim ainult mõnede asjade, mitte üldise võimu ja kogu esemelise olemuse üle.
{{pooleli}}
|
