Neurootilisus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
10. rida:
Neurootilisuse taset hinnatakse tavaliselt enesekohaste testidega, kuigi kasutada võidakse ka lähedaste ja kolmandate osapoolte tähelepanekuid. Enesekohased mõõdikud on kas '''leksikaalsed''' <ref name=":0" /> '''<nowiki/>'''või põhinevad '''väidetel'''.<ref name=":3">Goldberg, L.R.; Johnson, JA; Eber, HW et al. (2006). "The international personality item pool and the future of public-domain personality measures". ''Journal of Research in Personality'''''40''' (1): 84–96. doi:10.1016/j.jrp.2005.08.007.</ref> Mõõdiku või selle tüübi valimine sõltub sellest, kui ulatuslikke andmeid on plaanis koguda ning millised on uuringu läbiviimiseks planeeritud aeg ja tingimused.
'''Leksikaalsete mõõdikute''' puhul
'''Väidetel põhinevad mõõdikud''' sisaldavad rohkem sõnu ning vajavad seega rohkem ressursse. Testitäitjatelt küsitakse näiteks nende hinnangut, kuivõrd rahulikuks nad jäävad pingelises olukorras või kuivõrd on nad nõus väitega, et neil esineb tihti tujukõikumisi. <ref name=":3" /> Kuigi mõned väidetel põhinevad neurootilisuse mõõdikud on Põhja-Ameerika populatsioonis sama heade psühhomeetriliste omadustega kui leksikaalsed mõõdikud, on väitetel põhinevad mõõdikud nende kultuuripõhiselt arendatud sisu tõttu muudes maailma paikades kasutamiseks vähemsobivad. <ref>Piedmont, R.L.; Chae, J.H. (1997). "Cross-cultural generalizability of the five-factor model of personality - Development and validation of the NEO PI-R for Koreans". ''Journal of Cross-Cultural Psychology'' '''28''' (2): 131–155.doi:10.1177/0022022197282001.</ref> Näiteks väljendid nagu "''Seldom feel blue"'' või "''Am often down in the dumps"'' on tihti inglise keelt võõrkeelena rääkivatelele inimestele raskestimõistetavad.
|