Intelligentsus: erinevus redaktsioonide vahel

 

Intelligentsust mõjutab [[pärilikkus]], varane lapsepõlv, kasvukeskkond ja sünnijärjekord.

Otseseid uuringuid, kuidas on omavahel seotud intelligentsus ja empaatia, on läbi viidud väga vähe. Kõige raskem on leida informatsiooni selle kohta, milline on see suhe normaalse intelligentsuse taseme ja psüühiliste häireteta täiskasvanutel. Üldise seaduspärana jääb silma, et intelligentsuse ja empaatia seost uurides on uuritavateks kas lapsed või psüühilise häirega inimesed.

 

Aeg-ajalt on empaatia sünonüümina kasutatud ka mõistet vaimuteooria (inglise k. theory of mind), kuigi aju-uuringud on näidanud, et need on erinevad protsessid, mis kasutavad osaliselt samu ajupiirkondasid (Ibanez jt., 2013). Vaimuteooria võimaldab meil mõista enda ja teiste mentaalseid seisundeid (Ibanez ja Manes, 2012), mis viitab pigem tunnetuslikele protsessidele ja tunnetuslikule empaatiale. Seetõttu on paslik arvata, et vaimuteooria ja intelligentsuse vahel esineb positiivne seos. Ibanezi jt. (2013) on ka sellise seose leidnud, kuid Rajkumar, Yovan, Raveendran ja Russel (2008) on leidnud, et intelligentsusega on seotud ainult vaimuteooria alakomponent sotsiaalne intelligentsus (SI).

 

Intelligentsuse ja tunnetusliku empaatia seoseid on uurinud näiteks Schwenck ja kolleegid (2014), kes viisid uuringu läbi laste peal. Nad leidsid, et intelligentsus avaldab pigem madalat mõju tunnetuslikule empaatiale, seletades ühes testis 8,2% ja teises testis 9% TE varieeruvusest ning mõlema puhul leiti madal efekti suurus (Schwenck jt., 2014). Varasematele töödele viidates pakuvad Schwenck ja kolleegid tulemuste seletuseks, et uuringus osalesid lapsed, kes said IQ skooriks 80 või rohkem,aga varasemad uuringud (McAlpine, Singh, Kendall, ja Ellis, 1992; Owen, Browning, ja Jones, 2001) on näidanud, et empaatia ja intelligentsuse vaheline seos ilmneb just madalama vaimse võimekuse korral.

 

Schwenck ja kolleegid (2014) leidsid, et kogemusliku empaatia ja intelligentsuse vahel seos puudub. Kuid nagu eespool mainitud, siis tulemust võis mõjutada see,et uuringusse kaasati ainult lapsed, kelle IQ oli kõrgem kui 80,kuid intelligentsuse mõju empaatiale avaldub alates kergest alaarengust ja sellest madalama vaimse võimekuse puhul. Schwenck jt. arvasid, et intelligentsus mängib emotsioonide äratundmisel olulist rolli teatud läveni, millest edasi võib mõju olla vaevu märgatav.

 

Owen ja kolleegid (2001) on leidnud emotsioonide äratundmist uurides, et kerge ja mõõduka õppimisraskustega inimesed tunnevad halvemini ära näo väljendustest emotsioonide kategooriaid võrreldes kontrollgrupiga. Samas uuringus afektiivsete lugude puhul statistiliselt olulist efekti ei leitud. Oluline on, et kuigi emotsioonide äratundmine on häiritud, siis emotsioonide hindamine meeldivuse-ebameeldivuse järgi pole kahjustunud. Ülesannetes, kus inimesed pidid hindama emotsionaalse kogemuse nö erutuse suurust, siis kerge ja mõõduka õppimisraskusega inimesed said oluliselt kehvemaid tulemusi võrreldes kontrollgrupiga. Statistiliselt olulist erinevust kerge ja mõõduka õppimis raskustega inimeste vahel ei leitud ülesandes, kus tuli kirjeldada hetki, kui nad erinevaid emotsioone kogesid (Owenjt.,2001). Uuringu tõsiseks puuduseks on selle väike valim (n = 12): 6 õppimisraskustega inimest ja 6 inimest kontrollgrupis.

 

Tunnetusliku empaatia ja intelligentsuse vaheliste seoste kohta uuringud praktiliselt puuduvad. Hetkel ainukesest leida õnnestunud uuringust, mille viisid läbi Schwenck koos kolleegidega (2014), selgub, et seos on pigem väike või seos ei avaldanud piisavalt tugevalt,kuna varasematest uuringutest (McAlpine, Singh, Kendall, ja Ellis, 1992; Owen, Browning, ja Jones, 2001) selgub, et intelligentsuse ja empaatia seos võib ilmneda madalama vaimse võimekuse korral.