Krimmi sõda: erinevus redaktsioonide vahel

| tulemus = 1856. aasta [[Pariisi rahu (1856)|Pariisi rahu]]lepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning OttomaniOsmani riigi provintsid [[Moldaavia]] ja [[Valahhia]] said suuresti autonoomseteks. Sõja tulemusena saavutasid Türgi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle

| kaotused1 = 400 000–450000 – 450 000

| kaotused2 = 300 000–375000 – 375 000

'''Krimmi sõda''' ([[Venemaa]]l ka ''Idasõda'', ''Восточная война'') oli [[1853]]. aasta oktoobrist [[1856]]. aasta veebruarini kestnud sõda, mille [[Venemaa keisririik]] kaotas [[Prantsuse teine keisririik|Prantsusmaa]], [[Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik|Suurbritannia]], [[Osmanite riik|Osmanite riigi]] ja [[Sardiinia kuningriik|Piemonte-Sardiinia]] liidule. Ka neutraalseks jäänud [[Austria keisririik]] etendas sõjas olulist osa.

Lepingu kohaselt ei tohtinud Venemaa luua Mustal merel sõjalaevastikku ning OttomaniOsmani riigi provintsid [[Moldaavia]] ja [[Valahhia]] said suuresti autonoomseteks. Sõja tulemusena saavutasid Türgi kristlased parema seisundi ja õigeusklikud said kontrolli vaidlusaluste kirikute üle, Venemaal algatati aga laiaulatuslikud reformid. Sõjategevuse, sõja tõttu toimunud rahvasterände ja tekkinud rahvuslike liikumiste mõju oli tunda [[Ukraina]]s, Moldovas, [[Bulgaaria|Bulgaaria]]s, [[Rumeenia]]s, [[Kreeka]]s, [[Türgi]]s, [[Armeenia]]s, [[Gruusia]], Krimmis ja kogu Kaukaasias.

Krimmi sõda on läinud ajalukku mõlema osapoolepoole suurte diplomaatiliste, logistiliste, meditsiiniliste ja taktikaliste vigade poolest. Sõjast on tuntud ka mitmedhulk meedikudmeedikuid, näiteks kaasaegsetänapäevase [[õendus]]e loojad [[Florence Nightingale]] ja [[Mary Seacole]] Briti poolel ning [[välikirurgia]] edendaja [[Nikolai Pirogov]] Vene poolel. Samuti oli see üks esimesi "tänapäevaseid" sõdu, kus kasutati laialdaselt [[raudtee|raudteid]] ja [[telegraaf]]i, ning üks esimesi sõdu,ja mis leidis laiaulatuslikku kajastust trükimeedias ja fotograafias; tuntud on [[The Times|The Timesi]] korrespondendi [[William Russell]]i ning fotograafi [[Roger Fenton]]i töö. Kajastust parandasid mitmed tehnilised uuendused: 1854. aasta talvel laiendasid prantslased Musta mere rannikuni telegraafivõrgu ning 1855. aasta aprillis ühendasid britid Krimmi poolsaare muu maailmaga veealuse kaabli abil. Uudiste kiire levik mõjutas avalikku arvamust ja viis valitsusevahetuseni Suurbritannias.

Kokku võitles liitlaste poolel umbes miljon meest (400 000 prantslast, 300 000 türklast, 250 000 britti ja 15 000 sardiinlast) ning Venemaa poolel 720 000 (700 000 Vene armees, 3000 Bulgaaria, 2000 Serbia-Montenegro ning 1000 Kreeka leegionis). Inimkaotused olid ligikaudu 300–375300 000 – 375 000 liitlaste ja 400–450400 000 – 450 000 Vene poolel.