Zeigarniku efekt tähendab, et inimesed mäletavad lõpetamata ülesandeid/tegevusi paremini kui tehtud ja lõpetatuid. See viitab, et õpilased, kes teevad õppimisse pause (tegelevad mõne teise ainegaga, mängivad jne) mäletavad materjali paremini, kui need, kes õpivad ühes osas. <br />
Zeigarnik asus efekti uurima peale seda, kui tema juhandajajuhendaja professor Kurt Lewin,märkasjuhtis tähelepanu, et ettekandjallõpetamata onasjad jäävad paremini meelde. Näiteks seisavad ettekandjal hästi meeles veel maksmata arvete detailid kuikuid need, mis juba olidon tasutud, ununevad kiiresti. Zeigarnik disainis eksperimentide seeria, et seda fenomeni uurida. Töö avaldati 1927. aastal.<ref name="kaks">Das Behalten erledigter und unerledigter Handlungen. Psychologische Forschung 9, 1-85.</ref> Katseid viidi läbi nii individuaalselt kui ka grupitestimistena. Peamiselt kasutati plaani, kus eksperimendis anti katseisikutele ükshaaval 18-22 ülesannet. Instruktsioon oli need ära teha või lahendada võimalikult kiiresti ja õigesti. Katseisikuid segati poolte ülesannete lahendamise ajal. Peale viimast ülesannet palus eksperimentaator katseisikutel öelda, millised ülesanded neile katse käigus anti. Autorid tõid välja, et esimestena meenusid ja said nimetatud need ülesanded, milles segati. Nad spekuleerisid, et lahendamise häirimisest tulenev "šokk" rõhutas ülesannet, sellele pöörati rohkem tähelepanu ning jäi katseisikutele paremini meelde.<brref name="kolm">Zeigarnik, B.V. (1967). On finished and unfinished tasks. In W. D. Ellis (Ed.), A sourcebook of Gestalt psychology, New York: Humanities Press</ref> Töö avaldati 1927. aastal.
