Erinevus lehekülje "Miinipilduja" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 5 baiti ,  6 aasta eest
P
resümee puudub
P
Miinipilduja eelisteks on käsitsemislihtsus, töökindlus ja väike kaal ning kompaktsus (tagab hea liikuvuse), samal ajal aga märkimisväärne tulejõud. Puuduseks on suhteliselt väike laskekaugus: näiteks 120 mm miinipildujatel u 7 km ja 81/82 mm miinipildujatel u 5 km. Kergemate miinipildujatega on võimalik lasta samas lähidistantsidele alates paarisajast meetrist. Miini järsk lennujoon võimaldab tabada sihtmärke, mis asuvad kõrgete varjete taga, [[kaevik]]utes ja mujal, samuti tulistada ise otse varjete tagant.
 
81 mm või suurema kaliibriga miinipildujat teenindab tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus - miinipildujameeskond. Väiksemakaliibrilist (näit 50-60 mm) miinipildujat teenindab tavaliselt aga miinipilduja[[grupp]] või miinipilduja [[lahingpaar]].
 
== Jagunemine ==
 
== Ajalugu ==
[[pilt:Russian 9 cm Mortar Type GR.jpg|thumb| Vene miinipildujad (pommiheitjad) 1. maailmasõjast: 9-cm pommiheitja tüüp G. R. ja 58-mm miinipilduja FR mudel 1915 a]] Miinipildujad võeti laialdaselt kasutusele [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] efektiivsete [[Kaevik|kaevikusõja]] lähi-tuletoetusrelvadena.
 
Miinipildujad võeti laialdaselt kasutusele [[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] efektiivsete [[Kaevik|kaevikusõja]] lähi-tuletoetusrelvadena.
 
Miinipildujate eelkäijateks olid [[mortiir]]id ja osaliselt ka jalaväe saatesuurtükid, milliseid kasutati laialdasemalt kuni [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] lõpuni. Peale Teist maailmasõda on paljudes maades hakatud miinipildujaid nimetama eelkäijate järgi mortiirideks ''(mortar)''.
84

muudatust