Vanausulised: erinevus redaktsioonide vahel

Kaugeltki kõik usklikud ja vaimulikud ei pooldanud reforme. Nende meelest oli tegu muistsel pärandil püsiva kristliku autoriteedi hülgamisega, õigeusu ajaloo diskrediteerimisega ja tee vabaks andmisega edasisele moderniseerumisele ja ilmalikustumisele. Nad kartsid võõramaa mõjusid ja "ladina orjust". Vanausuliste vaatekohast langes kirik [[Antikristus]]e rüppe.

[[1717]]. aastal Vetka kirikukogust alates hakkasid popoovetsid otsima endale piiskoppe. See oli raske ülesanne, sest vanausuliste silmis olid paljud uueusulised liiga tugeva poola ja ladina mõjude all, rahvast kaugel ja mitte-venepärased. Otsingud edenesid visalt, eriti [[Nikolai I]] ajal, kes oli vanausuliste silmis väga kardetud ja vihatud [[1826]]. aastal alanud uue repressioonide laine tõttu. [[1835]] Moskva kirikukogus otsustati asutada piiskopitool väljaspool Venemaa piire. Mungad Pavel ja Alimpii läksid [[Austria]]sse ja esitasid avalduse sooviga lubada neil omada piiskoppi. Luba anti praeguses Lääne-Ukrainas [[Tšernivtsi oblast]]is asuvale Belaja Krinitsa kloostrile. Piiskoppi otsiti [[Egiptus]]est, [[Süüria]]st, [[Palestiina]]st, [[Aleksandria]]st, [[Konstantinoopol]]ist ja [[Jeruusalemm]]ast, otsinguid spondeerisid jõukad vanausuliste kaupmeheperekonnad. Konstantinoopolis kohtusid mungad [[metropoliit Ambrosius]]ega ([[1791]]–[[1863]]), kellele vanausuliste pühendumus nähtavasti muljet avaldas. [[1846]]. aasta mais nõustus ta sõitma Austriasse, kus ta [[11. juuli]]l kohtus keisriga, kellele ta kinnitas, et just vanausuliste juures on kõige puhtamalt säilinud õigeusu algne pärand. [[28. oktoober|28. oktoobril]] [[1846]] ühines Ambrosius vanausuliste kirikuga ja nii pandi alus Belokrinitsa hierarhiale. Tsaar Nikolai I nõudis Austria keisrilt Ambrosiuse vaimulikust seisusest välja heitmist ning kloostri sulgemist. Metropoliit kutsuti [[Viin]]i, kus talle tehti ettepanek Konstantinoopoli kiriku rüppe naasta või pagendusse minna. Ta valis viimase ning saadeti [[Celje]] (Cilli) linna [[Slovakkia]]s, kuhu jäi oma surmani [[1863]]. aastal. Enne seda jõudis ta siiski ametisse seada kolm piiskoppi ning panna aluse vanausuliste piiskoppide järglusele. [[1853]]. aastaks oli Moskvas loodud peapiiskopkond, mille eesotsas seisis Vladimiri ja kogu Venemaa peapiiskop Antonius. Esimese kahe tööaasta jooksul pühitses ta ametisse 54 vaimulikku. Tema elu lõpuks oli Venemaal 12 piiskopkonda, oli ehitatud pühakodasid ja palvelaid.

Preestritud ehk bespopoovetsid keeldusid uues kirikus pühitsetud vaimulikke vastu võtmast ning eelistasid jääda ilma kirikliku hierarhiata. See suund oli levinum Pihkva ja Novgorodi ümbruses, kus ka õigeusu kirik ise oli demokraatlikum ja rahvalikum kui Venemaa kesk-ja lõunaosas. Kuni 18. sajandi keskpaigani säilis neis siiski lootus, et selline olukord on ajutine ning et kuskil "metsade sügavuses" võib veel olla vana usu vaimulikke. Vennad Denissovid pidasid salajast kirjavahetust popoovetsitega, lootuses endale siiski vaimulikke saada, olgu või uues usus pühitsetud, peaasi, et nad vanu kombeid täidaksid. Asi nurjus ning meeleheitel vanausulised hakkasid uskuma, et käes on [[Antikristus]]e valitsusaeg ning lähenemas [[viimnepäev]]. Nad loobusid kõigist [[sakrament]]idest peale hinge päästmiseks minimaalselt vajalike – nendeks olid [[ristimine]] ja [[piht]], mida võisid erakorralistel asjaoludel toimetada ka [[ilmalik]]ud ja isegi naised. Tavaliselt valiti jumalateenistusi läbi viima vähemalt 40-aastane haritud ja üldiselt lugupeetud mees. Et kadus võimalus abielu [[laulatus|laulatada]], siis hakkas osa vanausulisi nõudma kõigilt vallalist elu (''безбрачные''). Tegelikkuses kujunes siiski nii, et elati vabaabielu laulatamata elukaaslastena (vene k. ''сожитель, сожительница''). Teised tunnistasid lihtsa laulatustalituse võimalikkust (''брачные''). Bespopoovetsid jagunesid ka ümberristijateks ja mitteristijateks, vastavalt sellele, kas nad pidasid vajalikuks oma usku pöördunud teiste kirikute kristlasi ümber ristida. Nii kestis hargnemine väikesteks sektideks kogu 18. ja 19. sajandi.

* '''pomoorlased''' ehk abielulised bespopoovetsid (''поморское согласие, брачные беспоповцы'') – ümberristijad; levinud Baltimaades, Lääne-Siberis, Uuralis, Kesk-Volgamaal, Donimaal, Ukrainas ja Valgevenes. Keskused Leedus, Lätis ja Moskvas

Tänapäeval elab vanausulisi [[Venemaa]]l, [[Eesti]]s, [[Läti]]s, [[Leedu]]s, [[Rumeenia]]s, [[Poola]]s, [[USA|USA-]]s, [[Brasiilia]]s, [[Argentina]]s, [[UruguaiUruguay|Uruguays]]s, [[ParaguaiParaguay|Paraguays]]s jm. Kokku võib neid olla paar miljonit. Venemaal taastatakse vanausuliste kirikuid, kuid kogudused oma vara tagasi ei saa.

Esimesed vene vanausulised ilmusid [[Peipsi]] rannikule [[Mustvee]] ja [[Kallaste]] kandis [[17. sajand]]i lõpus. Peale Eestimaa liitmist Venemaaga ning sõjasadama ehitamise lõpetamist [[Paldiski]]sse (kuhu vanausulised saadeti sunnitööle koos kriminaalkurjategijatega) jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. [[1807]]. aastal ehitati Tallinnasse vanausuliste palvemaja ning Tallinnas oli ca 160 vanausulist<ref>http://web.archive.org/web/20071031211150/http://kopajglubze.boom.ru/slovar/t.htm ТАЛЛИНСКАЯ (РЕВЕЛЬСКАЯ) ОБЩИНА</ref>. [[18. sajand]]i algul tegutses [[Räpina]]s mõnda aega vanausuliste [[klooster]], mis aga hävitati [[1722]]. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale [[Mustjõe (Virumaa)|Mustjõe]] piirkonda.