Neal Elgar Miller: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
13. rida:
===Agressiooniuuringud===
1936. aastal naases Miller Yale'i, kus uuris dominantesel isastel ahvidel esinevat enesekahjustamist vastuseks konkurentsile emaste ahvide haaremi osas. Miller järeldas, et antud juhtudel on Freudi kontseptsioon agressiivsusest sissepoole pööratud.
Milleri agressiooniuuringute tulemuseks oli raamat „Frustration and Aggression” (1939), mille kaasautoriteks olid teiste hulgas [[John Dollard]] ja [[Hobart Mowrer]]. Raamatu põhiline hüpotees oli, et kui teatud osa ühiskonnast kogeb frustratsiooni seoses oma eesmärkide saavutamisega, siis sõltuvalt frustratsiooni väljaelamiseks saadaval olevatest kanalitest kaldub antud grupp frustratsiooni välja elama asjasse puutumatu ning vähem mõjuka ühiskonnagrupi peal.
===Tungi vähendamise hüpotees===
Hulli esmane hüpotees oli, et reaktsioon saab kinnitatud, kui reaktsioonile vastab kohene vajaduse vähenemine. Antud lähenemise probleem on asjaolu, et kui Hull eeldas, et kõik vajadused ajendavad vastusreaktsioone neid vähendama, siis mõndade vajaduste puhul antud seos ei kehti, kuna vajadused ei ole tuvastatavad (näiteks vajadus põgeneda vingugaasi mürgituse eest). Seega sõnastasid Mowrer ja Miller tungi vähendamise hüpoteesi (drive-reduction hypothesis), mille alusel on vastuse tugevdajana võimelised käituma vaid need sündmused, mis järgnevad koheselt vastusele ning toovad samas kaasa ka vastust ajendava tungi vähenemise.
31. rida:
1950ndate alguses pöördus Miller füsioloogiliste sekkumiste juurde, sest need pakkusid ainulaadse võimaluse testida tungi vähendamise hüpoteesi. Näiteks määras Miller koostöös Delgado ja Robertsiga kindlaks ajupiirkonnad, mille stimuleerimine motiveeris kasse õppida ära vältimisvastus stimulatsiooni vältimiseks ja lõpetamiseks. Aasta varem näitas Miller, et metamfetamiini manustamine suurendab ning kloorpromasiini manustamine vähendab tasureaktsioone, mõjutamata samas karistusreaktsioone. Üks olulisemaid leide oli välja toodud Miller 1965. aasta raamatus „Chemical Coding of Behavior in the Brain”. Nimelt avastas Miller koos kolleegidega, et mõjutades sama kohta ajus erinevate kemikaalidega, on võimalik esile kutsuda erinevaid käitumisi (nt söömine või joomine).
===Automaatsete liigutustega seotud lihaste tahtlik mõjutamine===
1960ndatel pöördus Milleri huvi automaatsete liigutustega seotud lihaste töö tahtlikule mõjutamisele. Näiteks näitasid Miller ja ta kolleeg [[Alfredo Carmona]] 1967. aastal, et janus koerad olid võimelised oma süljereaktsiooni kontrollima selleks, et saada tasuna vett. Üllataval kombel ilmutasid koerad antud katses aga erinevaid kehahoiakuid hoides pea ja saba üleval süljeerituse suurenemise staadiumis ning all süljeerituse vähenemise staadiumis. Välistamaks võimalust, et tegelikkuses õppisid koerad ära kehaasendi alusel tasu saamise ning süljeerituse muutumine oli pelgalt meeleolu muutusega kaasnev kõrvalprodukt, viisid Miller ja kolleegid läbi katse, kus rottidele manustati kuraaret, mis halvas nende tahtliku lihastöö, kuid ei mõjutanud autonoomset närvisüsteemi. Seejärel tasustati rotte ajustimulatsiooni teel südamerütmi muutmise eest. Antud katse tulemused olid edukad, st rotid olid tasu nimel suutelised muutma oma südamerütmi. Aastatel 1965-1972 viidi edukalt läbi ka teisi sarnaseid uuringuid. Salapärasel kombel avastasid aga Miller ja ta kolleeg [[Barry Dworkin]], et uuemates uuringutes hakkas efekti esinemine vähenema, kuni seda enam ei esinenud.
Jättes rotid kõrvale uuris Miller automaatsete liigutustega seotud lihaste töö mõjutamist inimestel, kes olid halvatuks jäänud seoses kuulihaavadega selgroo piirkonnas. Rottidest esitas antud inimesi kõrgem motivatsioon, tagasiside saamine läbi südametegevuse näitude, võime kasutada kujutlustehnikaid ning enesepremeerimine ka kliiniliselt mittetähenduslike edusammude puhul. Miller leidis, et halvatusega inimesed on võimelised oma vererõhku tahtlikult mõjutama, parandades seeläbi suuresti oma elukvaliteeti. 1985. aastaks oli antud biotagasiside meetod kasutusel mitmete probleemide ravis nagu näiteks idiopaatiline skolioos, enurees ja migreen. 1970ndate keskpaigast kuni aastani 2002 pööras Miller tähelepanu biotagasiside kasutamisele stressiga toimetuleku tehnikana.
===Tõkestatud-esilekutsutud liigutuslik teraapia (constraint-induced movement therapy)===
Üks Milleri viimaseid ja väärtuslikumaid uurimistöid oli koostöös [[Edward
{{JÄRJESTA:Miller, Neal Elgar}}
[[Kategooria:Ameerika Ühendriikide psühholoogid]]
[[Kategooria:Sündinud 1909]]
[[Kategooria:Surnud 2002]]
| |||