Neal Elgar Miller: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
KrisPeet (arutelu | kaastöö)
Uus lehekülg: ''''Neal Elgar Miller''' (3. august 1909 – 23. märts 2002) oli USA eksperimentaalpsühholoog, kelle põhilisteks uurimisteemadeks olid probleemilahenduse aluseks olevate mõtte...'
 
Resümee puudub
1. rida:
{{toimeta}}
'''Neal Elgar Miller''' (3. august 1909 – 23. märts 2002) oli USA eksperimentaalpsühholoog, kelle põhilisteks uurimisteemadeks olid probleemilahenduse aluseks olevate mõtteprotsesside ja käitumised, motivatsiooni ja probleemilahenduse seosed närvisüsteemiga ning automaatsete liigutustega seotud lihaste töö tahtlik mõjutamine. 1964. aastal tunnustati Millerit USA kõrgeima teadusliku autasuga, Riikliku Teadusmedaliga (National Medal of Science).
{{vikinda}}
'''Neal Elgar Miller''' ([[3. august]] [[1909]] [[Milwaukee]], [[Wisconsin]][[23. märts]] [[2002]] [[Hamden]], [[New Haveni maakond]], [[Connecticut]]) oli USA eksperimentaalpsühholoog, kelle põhilisteks uurimisteemadeks olid probleemilahenduse aluseks olevate mõtteprotsesside ja käitumised, motivatsiooni ja probleemilahenduse seosed närvisüsteemiga ning automaatsete liigutustega seotud lihaste töö tahtlik mõjutamine. 1964. aastal tunnustati Millerit USA kõrgeima teadusliku autasuga, Riikliku Teadusmedaliga (National Medal of Science).
 
==Haridus==
Miller omandas bakalaureusekraadi [[Washingtoni ÜlikoolisÜlikool]]is, mille lõpetas 1931. aastal. Milleri õpetajaks oli mõjukas õppimisteoreetik [[Edwin R. Guthrie]]. Magistrikraadi omandas ta [[Stanfordi ÜlikoolisÜlikool]]is, kus ta töötas koos tunnustatud intelligentsuse-uurija [[Lewis M. TermanigaTerman]]iga. Stanfordis liikus Miller eksperimentaalse psühholoogia suunal, kus ta juhendajaks oli [[Walter R. Miles]]. Kui Miles kutsuti [[Yale'i ÜlikooliÜlikool]]i psühholoogia teaduskonda, võttis ta Milleri endaga kaasa ning just Yale'i Ülikoolis läbis Miller doktoriõppe.
==Teadustöö==
Yale'i Ülikoolis mõjutas Milleri tööd [[Clark L. Hull]], kes oli tolle aja mõjukaim õppimisteoreetik. Hulli programm oli suunatud näitamaks, et Pavlovi klassikalise tingimise põhimõtteid võib kasutada vigadest õppimise, verbaalse õppimise ja kõrgemate mentaalsete protsesside tausta selgitamiseks. Milleri doktoritöö näitas, et kasutades tähte T eelneva viitajana ennustamaks elektrišokki ning kasutades numbrit 4 neutraalse viitajana (ennustab šoki puudumist), tekib ainuüksi T tähele mõeldes galvaaniline reaktsioon. Neutraalse viitaja puhul antud efekti ei esine. See tähendab, et toimub õppimisele põhinev muutus naha elektrijuhtivuses vastuseks šokile eelnevale viitajale.
===Probleemilahendusprotsessid===
Antud leiust ajendatuna tekkis Milleril idee, et ka mõtlemine, meenutamine ja kujutlus võivad töötada sisemiste viitajatena, mis alluvad samadele reeglitele kui välised viitajad. Nimetatud mentaalsed vastused ei ole seotud reaalajalise viidete järjestusega, mis laseb sündmusi taasesitada tegelikule vastupidises järjekorras. See tähendab, et inimene saab kujutluses liikuda tulemusest ettepoole, mitte alustada eesmärgini jõudmist algpunktist, kus siis pimesi kobades liikuda eesmärgile lähemale. Antud idee oli Milleri käsitluses ka probleemislahenduse protsessi aluseks.
33. rida ⟶ 35. rida:
===Tõkestatud-esilekutsutud liigutuslik teraapia (constraint-induced movement therapy)===
Üks Milleri viimaseid ja väärtuslikumaid uurimistöid oli koostöös Edward Taubiga 1994. aastal avaldatud töö „An Operant Approach to Rehabiliation Medicine: Overcoming Learned Nonuse by Shaping”. Antud töös kasuti insuldihaigetel terve jäseme kasutamise vähendamist ning kahjustatud jäseme kasutamise suurendamist (constraint-induced movement therapy), mis läbi neuroplasitiliste muutuste taastas olulisel määral kahjustunud jäseme funktsionaalsust. Antud raviviis on insuldihaigete ravis kasutusel kuni tänapäevani.
 
{{JÄRJESTA:Miller, Neal Elgar}}
[[Kategooria:Sündinud 1909]]
[[Kategooria:Surnud 2002]]