Uuspütagoorlus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Vaher (arutelu | kaastöö)
välislingid ebatäpsed!
1. rida:
'''Uuspütagoorlus''' tekkis 1. sajandil Aleksandrias, kui sealsed õpetlased püüdsid taastada pütagoorlikku filosoofiat ja sellele lisada populaarseks muutunult orfilis-dionüüsliku kultuse osi.
 
Kui pütagoorlus (hääbus IV4 saj.s e.m.a) oli filosoofiline koolkond, siis uuspütagoorlus relig.religioosne sekti või ordunaordu. Uuspütagoorlust toetasid Rooma õpetlane ja Cicero sõber Nigidius Figulus ja Vatinius.
 
Tekkis laiaulatuslik kirjandus, ehtsa pütagoorluse sildi all (teada on ligi 90 teost 50-lt autorilt). Silmapaistvamaks loeti kedagipeeti Archytast, kellest praegu teatakse vaid nime.
1 saj. IIs p.tyeisel poolel m.a.j. uuspütagoorluse levik hoogustus. Seda propageeriti nii kirjutistes kui suuliselt Moderatose ja [[Apollonios Tyanast]]. Hilisemaist autoreist on teada 150 a. m.a.j. tegutsenud Nikomachos Gerasast, kelle osalt säilinud teosed on peamised allikad uuspütagoorluse suuna tundmaõppimisel.
 
Uuspütagoorluse õpetuses püüti pütagoorlikku arvuõpetust ühendada platonistlike, stoa ja peripateetikute õpetuste osadega. Sellist ühendamist nimetatakse eklektikaks. Arv samastati platonliku ideega. Erinevalt Platonist, ei olele arvu idee enam iseseisvalt, vaid jumaluse mõttena. Uuspütagoorluse õpetuses oli monoteismi ja (suuremalt jaolt) panteismi suund. Jumal on kõiksushing, mis laotab end läbi kogu maailma. Hing on surematu, kuid hingede rändamisest (nagu pütagoorluses) enam ei kirjutata.