Lambaliha: erinevus redaktsioonide vahel

Lambalihal on tähtis roll [[Kaukaasia köök|Kaukaasia]], [[Kesk-Aasia köök|Kesk-Aasia]] ja [[Araabia köök|Araabia köögis]]. 21. sajandil süüakse kõige rohkem lambaliha [[Pärsia laht|Pärsia lahe]] äärsetes riikides, [[Uus-Meremaa]]l, [[Austraalia]]s, [[Kreeka]]s, [[UruguaiUruguay|Uruguays]]s, [[Suurbritannia]]s ja [[Iirimaa]]l. Neis maades süüakse 3–18 kilo liha inimese kohta aastas. Lambaliha on populaarne ka [[Prantsusmaa]]l, [[Aafrika]]s (eriti [[Maghrib]]is), [[Kariibi mere saared|Kariibi mere saartel]], [[Lähis-Ida]]s, [[India]]s ningja mõnes [[Hiina]] piirkonnas. Sageli tuleneb see lambakasvatustraditsioonist. Samas tarvitab keskmine USA elanik lambaliha aastas vaid pool kilo või vähem; selle asemel süüakse aastas keskmiselt 22 kilo sea- ja 29 kilo veiseliha.

Eriti just neis riikides võidakse levinud või traditsioonilisi toite valmistada [[rupskid|rupskitest]]. Mitmel pool maailmas peetakse lamba [[munandid|munandeid]] delikatessiks. Üks tavatumaid toite on [[Šotimaa|Šotišoti]] rahvusroog ''[[haggis]]'': lamba siseelundid küpsetatakse koos [[kaerakruubid|kaerakruupide]] ja hakitud [[sibul]]atega lamba[[Magu|maos]]. [[Norra]] rahvustoitude hulka kuulub lambapeast valmistatud ''[[smalahove]]''. Traditsiooniliselt valmistatakse ka [[Kesk-Aasia]]s, [[Kaukaasia]]s ning [[Lähis-Ida]]s populaarset [[pilaff]]i ja [[šašlõkk]]i just lambalihast.