Desiderius: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P sarnaselt millele > millega
3. rida:
 
==Võimule tõusmine==
Olles sündinud [[Brescia]]s, oli Desiderius algselt kuninglik ametnik ''dux Langobardorum et comes stabuli'' ("langobardide konstaabel ja hertsog") – ametikoht, mis oli ilmselt sarnane hilisema [[Frangid|frankide]] ''[[dux Francorum]]'' positsiooniga. [[Langobardid]]e kuningas [[Aistulf]] tegi temast algselt [[Istria]] ja [[Toscana]] hertsogi ning pealepärast Aistulfi surma sai Desideriusest aastal 756 ka kuningas. Samal ajal lahkus Aistulfi eelkäija [[Ratchis]] oma kloosterlikust pelgupaigast [[Monte Cassino]] mäel ja püüdis kuningriiki vallutada, kuid paavst [[Stephanus II]] abiga surus Desiderius tema mässu kiiresti maha. Vastutasuks selle eest, et paavst teda kuningaks saamisel toetas, lubas Desiderius oma kroonimisel anda [[Püha Tool|Pühale Toolile]] tagasi mitmed varem paavsti valduses olnud linnad. PealePärast seda, kui paavst [[Stephanus III]] seisis vastu Karl Suure abielule Desideriuse tütrega, algas konflikt langobardide kuninga ja Püha Tooli vahel. Kokku lepitudKokkulepitud linnade paavstile tagasi andminetagasiandmine lakkas peale pärast mõne üksiku linna tagastamist.
 
Sarnaselt oma eelkäijateleeelkäijatega püüdis ka Desiderius suurendada langobardide võimu Itaalias, kuid seda tehes sattus ta kokkupõrgetesse nii paavstivõimu kui lõunapoolsete hertsogiriikidega. Paavst suutis hiljem veenda Alboini juhitud [[Benevento hertsogkond]]a ja Liutprandi juhitud [[Spoleto hertsogkond]]a (mõlemad olid ajaloolised langobardide territooriumid) usaldama end frankide hoole alla ja taaskord Langobardide kuningriigist lahku lööma; pealepärast seda andsidki mõlemad hertsogid<ref>PAUL., Ep. ad Pip.; Cod. Car., 15</ref> end frankide kuninga [[Pippin Lühike]]se kaitse alla. Aastal [[758]] sai [[Benevento Liutprand]] täisealiseks ja tõusis kuninga vastu üles. Desiderius alistas ta ja andis tema hertsogkonna [[Arechis II]] valitseda, sidudes riigi tihedamalt [[Pavia]]ga. Samal aastal kõrvaldas Desiderius ametist ka [[Spoleto Alboin]]i ja sai ise sealseks hertsogiks.
 
==Vastupaavst Philippuse nimetamine==
Sekkudes aastal [[767]] surnud paavst [[Paulus I]] surma järel tekkinud kriisi, võttis Desiderius pühapäeval [[31. juuli]]l [[768]] kinni [[Rooma]]s [[Esquilino]] mäel asunud St Vituse kloostri preestri nimega Philippus ja nimetas ta kiiresti paavstiks. Vastupaavst [[Philippus (vastupaavst)|Philippust]] ei tunnustatud kunagi ja ta lahkusläks juba samal päeval tagasi oma kloostrisse; pealepärast seda ei kuuldud temast enam midagi.<ref>{{cite book|last=Reardon|first=Wendy J|title=The Deaths of the Popes. Comprehensive Accounts Including Funerals, Burial Places and Epitaphs.|publisher=McFarland|pages=59}}</ref>
 
==Suhted Karl Suurega==
Paavst Stephanus III oli aastal [[768]] küll vastu Karl Suure abielule Desideriuse tütre [[Desiderata]]ga, kuid oma surmaks aastal [[772]] oli ta langobardidega rahu teinud. Kuna kahe dünastia vaheline abielu oli lagunenud (Karl Suur hülgas Desiderata aastal [[771]] ja saatis ta tagasi isa juurde), palus uus paavst [[Hadrianus I]] Karl Suurel end võitluses Desideriuse vastu aidata. Lisaks sellele otsis langobardide kuninga kaitset frankide kuninga [[Karlmann (Frangi kuningas)|Karlmann I]] (Karl Suure venna) lesk [[Gerberga]]. Tehes seda tõenäoliselt vastutasuna Karl Suure solvangule (Desideratast loobumine), tunnustas Desiderius Gerberga poegi kui seaduslikke pärijaid; pealepärast seda kui paavst Hadrianus oli keeldunud neid kuningaks kroonimast, ründas ta paavsti ja tungis Pentapolisse. Hadrianuse ja Desideriuse saadikud kohtusid Prantsusmaal [[Thionville]]'s, kus Karl Suur soosis paavsti.
 
Selline oli olukord ajal, mil Karl Suur ja tema onu Bernard juhtisid oma väed aastal [[773]] üle [[Alpid]]e. Langobardid said [[Mortara]] (''Ara Mortis'') all rängalt lüüa ja peagi piirati neid nende pealinnas [[Ticinum]]is (tänapäeva [[Pavia]]). Desideriuse poeg Adelchis, kelle isa oli aastal [[759]]. kuningriigi kaasvalitsejaks määranud, kogus küll [[Verona]]s vägesid, kuid noort printsi jälitati kuni [[Aadria meri|Aadria mere]] rannikuni ja ta põgenes Karl Suure lähenemisel [[Konstantinoopol]]isse.
 
Piiramine kestis kuni 774. aasta juunini, mil Desiderius avas vastutasuna oma sõdurite ja alamate elude säästmise eest linna väravad. Desiderius pagendati Prantsusmaa põhjaosas asunud [[Corbie]] kloostrisse, kus ta ka suri, ning tema poeg Adelchis kulutas kogu oma elu tulututele katsetele taastada oma isa kuningriik. Teiste allikate järgi saadeti kuningas ja tema perekond [[Liège]]'s asunud kloostrisse. Desiderius suri aasta 786 paiku, kuid tema nimi elas edasi - see esines paljudes [[karolingid]]e aegsetes romanssides.
 
Karl Suur võttis pealepärast Desideriuse alistamist endale tiitli ''rex Langobardorum'' ja tegemist oli esimese korraga kui [[Germaanlased|germaanlasest]] kuningas võttis endale vallutatud kuningriigi järgi tiitli. Samas peab märkima (nagu [[Paulus Diaconus]] on oma teoses ''[[Historia Langobardorum]]'' kirjutanud), et langobardide kuningas [[Liutprand]] oli ametlikult lapsendanud Karl Suure isa [[Pippin Lühike]]se; Pippini isa [[Karl Martell]]i ja Liutprand olid olnud liitlased ja sõbrad. See fakt oleks hiljem seadustanud nii Pippini tõusmise frankide troonile, kuna ta oli juba kuninga poeg, kui ka tema poja Karl Suure pretendeerimise langobardide kuninga tiitlile.
 
==Perekond==