Radioaktiivne kiirgus: erinevus redaktsioonide vahel

Radioaktiivsed kiirgused jaguneva otseselt ioniseerivateks kiirgusteks ja kaudselt ioniseerivateks kiirgusteks. Ioniseerivad kiirgused on [[alfakiirgus|alfa-]], [[beetakiirgus|beeta-]] ja [[gammakiirgus]]eks. [[Neutronkiirgus]] on kaudselt ioniseeriv kiirgus,; tema ioniseeriv toime tuleneb võimest tuuma [[ergastamine|ergastada]] ning ja [[tuumalagunemine|lagunema]] sundida.

Alfakiirgus koosneb [[alfaosake]]stest – kahest [[prooton]]ist ja kahest [[neutron]]ist koosnevatest [[heelium]]i [[aatomituum]]adest. Alfaosakesed on rasked, suure laenguga (2[[elementaarlaeng|e]]) ja suhteliselt aeglased, mistõttu on tõenäosus, et nad oma teel mõne teise aatomi vastu põrkavad, suur. Piisab tavalisest paberilehest või mõnesentimeetrisest õhukihist, et kõik alfaosakesed põrkuks mõne ees seisva aatomi vastu ningja ioniseeriks selle.

Beetakiirgus koosneb [[beetaosake]]stest – sõltuvalt lagunemise tüübist kas [[elektron]]ist (β^–) või [[positron]]ist (β⁺). Beetaosakeste [[läbimisvõime]] on alfaosakeste omast suurem. Aatomiga kokku põrganud beetaosakesed võivad [[neeldumine|neelduda]] aatomi [[elektronkate|elektronkattes]] tekitades negatiivse [[ioon]]i või pidurduda aatomi elektronkatte negatiivses elektriväljas. Viimasel juhul annab beetaosake osa oma liikumise energiast üle aatomi elektronkatte elektronidele ([[ergastatud olek|ergastades]] neid), kuid ise aatomiga ei ühine. Ergastatud aatom läheb tagasi oma [[põhiolek]]usse, kiirates footoni. Sellisel moel tekkinud [[röntgenkiirgusröntgenikiirgus]]t nimetatakse [[teisene kiirgus|teiseseks kiirguseks]].