Itaalia kuningriik (Napoleoni): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
224. rida:
[[Pilt:Prina lynched.jpg|thumb|right|Rahandusminister Prina mõrv Milanos tähistas kuningriigi tegelikku lõppu.]]
 
Kui Napoleon loobus 11. aprillil 1814 nii Prantsusmaa kui ka Itaalia troonist, oli [[Eugène de Beauharnais]] oma armeega rivistunud [[Mincio]] jõele Saksa sissetungi vastu, ja ta üritas saavutada oma kuningaks kroonimist. Kuningriigi Senat kutsuti kokku 17. aprillil, kuid senaatorid näitasid end selles kaootilises olukorras kõhklevatena. Kui 20. aprillil leidis aset kogu teine istung, nurjas Milano ülestõus asekuninga plaani. Mässus tappis rahvahulk rahandusministri krahv [[Giuseppe Prina]] ning valijamehed saatsid Senati laiali ja kutsusid Austria väed linna kaitsma, samas nimetati ajutine asevalitsus [[Carlo Verri]] eestistumiseleesistumisel.
 
[[Eugène de Beauharnais]] alistus 23. aprillil ja saadeti [[Baieri]]sse maapakku [[Austria keisririik|austerlaste]] poolt, kes okupeerisid 28. aprillil Milano. 26. aprillil nimetas keisririik [[Annibale Sommariva]] Lombardia keiserlikuks volinikuks, samas kaotati või vähendati ajutise asevalitsuse poolt paljud maksud. Lõpuks, 25. mail võttis keiserlik ülemvolinik krahv [[Heinrich von Bellegarde]] kogu võimu Lombardias ning endised monarhiad [[Modena]]s, [[Romagna]]s ja [[Piemonte]]s taastati järk-järgult; 30. mail sõlmiti [[Pariisi rahu (1814)|Pariisi rahu]] ja kuningriigi jäänused annekteeriti [[Austria keisririik]]i, nagu krahv Bellegarde 12. juunil välja kuulutas.