Ajalooliselt levis idee pühast varjupaigast ja ning inimestele kaitse pakkumisest juba [[Vana-Kreeka]]s ja [[Vana-Egiptus]]es. Keskajal võimaldasid kirikud inimestele [[asüül]]i. Rahvusvahelisele areenile kerkis paguluse probleem 20. sajandil. Pagulaste määratlemise vajadus tekkis [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] tulemusel vajadusega eristada oma koduriigi kaitse kaotanud migrante teistest migrantidest.<ref name=":0">Adam Kuper, Jessica Kuper. ''The Social Science Encyclopedia'', New York: Taylor & Francis Group, 2010.</ref> [[Rahvasteliit]] sõlmis mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille alusel määrati pagulased erijuhtumite alusel kategooriatesse konkreetse päritoluriigi ning kodumaalt pagemise põhjuse järgi.<ref>https://www.politsei.ee/dotAsset/25136.pdf, UNCHR, Pagulasseisundi tuvastamise menetlus ja kriteeriumid</ref> [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] tulemusel tekkinud väga suured põgenike massid tekitasid vajaduse uue ühese pagulasstaatuse määratluse järgi. [[1951]]. aastal võeti Genfis[[Genf]]is vastu [[ÜRO]] [[pagulasseisundi konventsioon]]. Konventsioon hõlmas inimesi, kes olid pagenud sündmustes, ennemis 1951.leidsid aasta 1.jaanuariaset [[Euroopas]] enne [[1. jaanuar]]i 1951]]. [[Dekolonisatsioon|Dekolonisatsiooni]]sündmuste tagajärjel tekkinud uued põgenemissituatsioonid paisutasid pagulusprobleemi ülemaailmseks. <ref name=":0">Adam Kuper, Jessica Kuper. ''The Social Science Encyclopedia'', New York: Taylor & Francis Group, 2010.</ref> 1967. aastaaastal lisati konventsioonile pagulasseisundi protokoll, millega laienes kehtivus ka välja poole Euroopat ning tühistas 1951. a ajapiirangu.
