Fotograafia ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
83. rida:
===Värvifilm===
[[Pilt:Tartan Ribbon.jpg|pisi|left|Kõige esimene värviline foto kujutas värvilist linti]]
Enam kui pool sajandit pärast fotograafia leiutamist tehti peaaegu ainult must-valgeid fotosid, mis tähendas, et salvestati vaid valguse hulk, mida mingi objekt kiirgas. Mõnikord lisati fotodele värvid hiljem lihtsalt koloreerimise teel. Esimese värvifotoga sai hakkama [[James Clerk Maxwell]] 1861. aastal, kui ta suutis jäädvustada mustrilise paela ja hiljem seda värvilisena näidata. Tegu polnud siiski päris ühe värvifotoga, vaid kolme eraldi tehtud mustvalge pildiga, millest igaüks oli tehtud läbi erinevat värvi filtri (punane, roheline, sinine). Et tehtud pilti hiljem värvilisena vaadelda, kuvati see läbi kolme vastavat värvi laterna seinale. Kuigi värvilise kujutise tekkimine oli paras juhus (kasutatav emulsioonimaterjal oli piiratud ulatusega) ja Maxwell ei jäänud tulemusega rahule, pani see eksperiment ometi aluse värvifotograafiale.<ref name=Colour> {{Cite web |last=Leggat |first=Robert |title=Photography in color |url=http://web.archive.org/web/20010427010934/www.rleggat.com/photohistory/history/colour.htm }}</ref>
Suurema hoo sai värvifotograafia areng 20. sajandi alguses. Aastal 1906 hakati tootma must-valget [[pankromaatiline|pankromaatilist]] filmi, mis erinevalt Maxwelli kasutatud emulsioonist suutis salvestada kõik [[värvispekter|värvispektri]] värvid ja võimaldas eespool kirjeldatud meetodil probleemideta värvilisi pilte teha.<ref name=Colour/> Esimese praktilise tehnika leiutasid aga kuulsad vendadest filmimehed [[Auguste Lumiére|Auguste]] ja [[Louis Lumiére]] 1907. aastal. Klaasplaat kaeti värvitud tärkliseterade ja musta tolmuga, mis vastavalt filtreerisid põhivärvid ja tõkestasid filtreerimata valguse. Selle peale asetati õhuke kiht pankromaatilist filmi ja pärast säritamist saadi [[positiiv|positiiv]]kujutis. Seda kujutist oli võimalik vaadelda siiski vaid läbi valguse ja nii tehtud fotod olid tihti üsna tumedad, mistõttu jätkati paremate tehnikate otsimist.
Aastal 1869 avaldas prantslane [[Louis Arthur Ducas du Haron]] raamatu, milles ta käsitles värvifotode tegemist. Selle asemel, et segada värvid omavahel ühel tasandil (nagu eespool kirjeldatud meetodite puhul), oli üks tema soovitustest kasutada värvifoto jaoks kolme kihti, millest igaüks salvestaks mingi põhivärvi. Siiski ei olnud tolle ajastu emulsioonidega võimalik tema ideid rakendada.<ref name=Colour/> Küll aga kasutasid seda põhimõtet ameeriklased Leopold Gdowsky jr ja Leopold Mannes, kes leiutasid 1935. aastal legendaarse „[[Kodachrome]]“ positiivfilmi, mis võimaldas värvifotosid teha sisuliselt samamoodi nagu must-valgeidki. Aasta hiljem arendas saksa ettevõte [[Agfa]] välja „Agfacolor“ protsessi, mille tulemuseks olid juba värvinegatiivid. Aastal 1942 tutvustatud „Kodacolor“ sai paarikümne aasta pärast populaarseimaks filmiks ja du Haroni väljakäidud põhimõtet kasutatakse värvifilmi-fotograafias veel tänapäevalgi.
==Fotokaamera kujunemislugu==
===Kaamera areng 19. sajandil===
| |||