Albaania kirjandus: erinevus redaktsioonide vahel

Alates 1870. aastatest keskendus albaania rahvuslus kirjandusele. Tekkis uus, [[rahvuslus|rahvuslik]] kirjanduslik liikumine, mis sai inspiratsiooni suuremat osa Euroopast haaranud rahvuslusest. [[Türgi]] võimu all ei olnud lubatud albaaniakeelsed koolid ega raamatud, nii et kirjanduslik tegevus leidis aset põhiliselt väljaspool Albaaniat. Tähtsad kultuurikeskused olid [[Itaalia]]s, kus elas palju albaanlasi [[Calabria]]s ja [[Sitsiilia]]s. Sealt kasvas välja mitmeid õpetlasi ja toski murdes kirjutavaid poeete. Kõige mõjukamad neist olid [[Jeronim de Rada]] (1814–1903) ja D. Kamarda (1821–1882). De rada kogus elu aja rahvaluulet ning põimis seda oma eepilistesse poeemidesse, millest üks jutustas [[Albaania]] rahvuskangelasest [[Skanderbeg]]ist. De Rada andis välja ka esimest [[albaania keel|albaaniakeelset]] [[ajakiri|ajakirja]] [[Fjamuri]] ('Albaania lipp'; 1883–1887), mida salaja viidi ka [[Albaania]]sse. De Rada oli albaania rahvusliku eneseteadvuse tulihingeline propageerija. Kamarda oli albaania keele ja rahvaluule uurimise teerajaja. Ajakirjadele, mida need kaks meest välja andsid, tegid kaastööd ka teised isamaalised literaadid. Nende seas olid rafineeritud lüürilised poeedid [[Zef Serembe]] (1843–1891) ja [[Zef Skiro]] (1865–1927).

 

 

[[Türgi]] võimud ajasid selle seltsi laiali, kuid seltsi juhid jätkasid kirjanduslikku tegevust eksiilis [[Egiptus]]es ja [[Bukarest]]is. Abdyli poeg [[Midhat Frashëri]] hakkas 1897 välja andma taskuformaadis kirjandusajakirja, mida suures tiraažis salaja toimetati [[Albaania]]sse.