Vatikan: erinevus redaktsioonide vahel

Vatikani linn on linnriik, mis ametlikult loodi suveräänse riigina 1929. aastal ja on seega selgelt eraldiseisev osa [[Rooma-KatolikuRoomakatoliku Kirikkirik|roomakatoliku kiriku]]u keskvõimust, mida tuntakse ka kui [[Püha Tool]]i ning mis eksisteeris kaua enne 1929. aastat. Vatikani linna määrused ja korraldused avaldatakse [[itaalia keel]]es. Seevastu Püha Tooli ametlikke dokumente väljastatakse enamasti [[ladina keel]]es. Neil kahel juriidilisel objektil on isegi erinevad passid. Püha Tool, olles mitte riik, väljastab vaid diplomaatilisi passe ja teenistuspasse, seevastu Vatikani linn väljastab tavalisi passe. Mõlemal juhul on väljastatavate passide hulk äärmiselt väike.

Just sellel algselt asustamata territooriumil, mis asub vastastikuliselt [[Tiber]]i jõega Rooma linnas, asus [[Agrippina Vanem]] (14 eKr – 18. oktoober 33 pKr) kuivendama mäeküngast ning ümbritses ja ehitas sinna oma aiad 1. sajandi varajases alguses pKr. Imperaator [[Caligula]] (37–41) alustas sinna tsirkuse ehitamist (40 pKr), mis hiljem lõpetati keiser [[Nero]] poolt ning mis kandis nimetust [[Circus Gaii et Neronis]], mida tavaliselt nimetati lihtsalt Nero Tsirkuseks. Vatikani obelisk oli algselt võetud imperaator Caligula poolt [[Heliopolis]]est ning oli mõeldud kaunistamaks tema tsirkuse esist ning on samal ajal ka selle algselt tsirkuse viimane nähtav jäänuk. See territoorium muutus paljude kristlaste jaoks märtripaigaks pärast suurt Rooma põlengut keiser Nero ajal, aastal 64 pKr. Antiikne pärimus väidab, et just siis ja selles tsirkuses otsustati Püha Peetrus pea alaspidi risti lüüa. Tsirkuse vastas asus surnuaed, mis on eraldatud Via Cornelia poolt. Ehitati mitmesuguseid matusemonumente, mausoleume ja väikesed hauakambrid ning ka altareid paganatest jumalatele, kes pärinesid erinevatest [[polüteism|polüteistlikest]] religioonidest. Need ehitised püsisid kuni Püha Peetruse Constantinuse Basiilika taastamise alguseni umbes 4. sajandi esimesel poolel. Selle antiikse nekropoli jäänused tulid päevavalgele sajandite jooksul erinevate renoveerimiste käigus, mida viisid läbi mitmed paavstid. Renoveerimiste sagedus tõusissuurenes märgatavalt just renessanssirenessansi ajal. Kõik see kestis nii kaua, kuni paavst [[Pius XII]] käskis kogu selle territooriumi 1939–1941 süstemaatiliselt läbi kaevata.

1870. aastatel jäid paavsti poolt valitsetavad territooriumid saatuse hooleks, kuna Rooma ise annekteeriti Piemonte maakonna poolt juhitud vägede poolt, mis olid samas liitnud ka ülejäänud Itaalia, pärast paavstivägede marginaalset vastuhakkamist. 1861–1929 oli paavsti staatus kui „Rooma küsimus“. Nad jäeti segamatult oma paleesse elama ning neile anti teatud tunnustus, muuhulgas ka õigus saata ja vastu võtta välissaadikuid. Samas ei tunnustanud nad Itaalia kuninga õigust valitseda Roomat ja nad keeldusid lahkumast Vatikani territooriumilt. See küsimus oli lahtiseks nii kaua, kuni see viimaks 1929. aastal lahenduse leidis. Teised riigid jätkasid diplomaatilisi suhteid Püha Tooli kui välisriigiga. Praktiliselt ei teinud Itaalia aga midagi, segamaks Püha Tooli tegemistesse Vatikani müüridest seespool. Samas hõivasid nad suure osa kirikuvarast muudes piirkondades, sh ka paavsti teise ametliku residentsi. Paavst Pius IX, (1846–1878) Paavstiriigi viimane valitseja, väitis, et pärast seda, kui Rooma annekteeriti, on ta kui „Vatikani vang“. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal taotlesid Saksamaa ja Austria luua iseseisvat kirikuriiki [[Tirool]]is, [[Baleaarid]]el või [[Liechtenstein]]is (Paavst Baleari saartele. [[Kaja (ajaleht)|Kaja]], 17. veebruar 1929, nr. 41, lk. 8). Vatikani probleem leidis lahenduse alles 11. veebruaril 1929 Itaalia ja Püha Tooli omavaheliste lepingutega.

Varem palkasid paavstid Šveitsi palgasõdureid kui osana oma armeest. See kestis seni, kuni paavst Julius II rajas 22. jaanuaril 1506 Paavstliku Šveitsi Kaardiväe, mis pidi tegelema paavsti isikliku turvamisega ning mis jätkab seda traditsiooni ka tänapäeval. See kokkulepe on Paavstlikuspaavstlikus Aastaraamatusaastaraamatus registreeritud „Püha Tooli“, mitte Vatikani Linnriigi nime all. 2005. aasta lõpus oli Kaardiväel 134 liiget. Värbamist korraldab leping, mis on sõlmitud Püha Tooli ja Šveitsi vahel ning on lubatud vaid katoliiklastest Šveitsi kodanikele. Paleevalve ja Aadlivalve saadeti 1970. aastal laiali paavst Paulus VI poolt. Nendest kahest esimene – Paleevalve – oli rajatud kui sõjavägi, kaitsmaks Paavstiriiki, samal ajal, kui tema teenistus Vatikani linnas oli sarnaselt Aadlivalvega vaid tseremoniaalne.

Politseina tegutseb Vatikanis Corpo della Gendarmeria, mille ametlik nimetusnimi on Corpo della Gendarmeria dello Stato della Città del Vaticano (see tähendab Vatikani Linnriigi sandarmeeriaüksus). Sandarmid vastutavad avaliku korra eest, seaduste täitmise, rahva- ningja liikluskontrolli eest ning ka kriminaalmenetluste eest Vatikani linnas.

Vatikani Linnriigi poliitikat viiakse läbi absoluutse valitava monarhia, millega seoses kuulub võim Rooma-Katolikuroomakatoliku Kirikukiriku peale. Paavst kasutab [[ex officio]] põhimõtet, samal ajal, kui tal on seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim Vatikani Linnriigi üle (eraldiseisev objekt Pühast Toolist), mis on väga haruldane võimukombinatsioon valitava monarhiaga riigi puhul.