Urmas Altmeri: erinevus redaktsioonide vahel

AastastTöötades aastast [[1948]] [[Porkuni]]s ja Õisus sealsete piimakombinaatide juuresÕisu toimidespiimakombinaadis, avastas Altmeri võimaluse kasutada piimhappebaktereid niisuguste sümbiooside kasvatamisel, mis suudavad hüdrolüüsida suurt hulka inimesele väärtuslikke toitaineid.

Nii töötati aastal [[1952]] Õisu laboris välja ja juurutati tootmisse [[atsidofiilbakter]]mass, mida kasutati dieetravimina seedetrakti haiguste korral. See dieetpreparaat saadi juustutööstuse jääkproduktist [[Vadak|piimavadak]]ust ja asja juures oli autorite kollektiiv, kuhu peale Urmas Altmere kuulusid [[Jaan Klaar]], [[Elmar Lemming]], [[Valter Rätsep]] ja [[Karl Voitk]]. Atsidofiilbaktermassi tootmine lõpetati Õisus [[1963]]. aastal seoses laboratooriumi üleviimisega [[Vändra]]sse.

1955. aastal asus Altmeri juustumeistrina tööle Vändra juustutööstusesse. Suuresti tänu Urmas Altmeriletemale loodi Vändrasse juustu eksperimentaaloskond, kus töötati välja Eesti Juustu valmistamise originaalne tehnoloogia. Altmere loodud originaalse tehnoloogia kohaselt tuli juustu valmistamise kiirendamiseks lisada segupiimale vastavat biopreparaati. Seda tehnoloogiat hakati

Esimene laiema leviga modifikatsioon AU-2 leidis kasutajaid juba 1950. aastail, kuid ametliku tootmisloa sai see alles [[1976]]. Sellesama hüdrolüsaadi "Desintegraatoris" järgmisel aastal ([[1977]]) evitatud modifikatsioon AU-8 sai tootmisloa [[1979]]. aasta juuni lõpus. Viimase tootmises kasutati efekti parendamiseks [[UDA-tehnoloogia]]t. Peale N Liidu eksporditi seda ka Läände.

Ametlikult olid AU vastu võitlemise ajendid meditsiinilised. Palju vastuseisu põhjustas muuhulgas kartus, missugune võib olla AU-8 mõju vähkkasvajaile. Autorid Urmas Altmeri, [[Karl Enzmann]] ning [[Johannes Hint]] kinnitasid aga mitmete spetsialistide ja teadusasutuste vaatlustele tuginedes, et vähihaigete inimeste vereanalüüsid on AU-8 tarvitamise korral näidanud paranemist.