Läänegootide kuningriik: erinevus redaktsioonide vahel

Aastatel 407 kuni 409 ületasid germaanlastest [[vandaalid]] liidus [[alaanid]]e ja [[sueebid]]ega külmunud Reini ja liikusid Pürenee poolsaarele. Läänegoodid [[Alarich I|Alarichi]] juhtimisel rüüstasid aastal 410 [[Rooma rüüstamine (410)|Roomat]], röövisid Lääne-Rooma keisri [[Honorius]]e õe [[Galla Placidia]].

Kuningaks saades pöördus Leovigildi poeg [[Rekkared I]] (586–601) katoliiklikku [[kristlus]]se. See viis mõningate rahutusteni kuningriigis, aadlimässuni [[Arianism|ariaanist]] Merida piiskopi juhtimisel, mis suruti maha; ta lõi tagasi veel ka ühe frankide pealetungi põhjas. [[Rekkared I]] juhatas veel [[Kolmas Toledo kirikukogu|kolmandat Toledo kirikukogu]] aastal 589, kus ta kuulutas oma usuks Nikaia usutunnistuse ja hurjutas ariaane. Ta võttis nimeks Flavius, kujutades ennast Rooma keisrite järeltulijana. Rekkared võitles ka bütsantslastega [[Hispania Baetica]]s päratpärast nende uue pealetungi algust.

Selle perioodi ebastabiilsust iseloomustab võimuvõitlus kuningate ja aadli vahel. Religioosne ühinemine tugevdas kiriku poliitilist võimu, mida see rakendas Toledo kirikukogude kaudu koos aadliga. 4. kirikukogu, mida peeti [[Sisenand]]i lühikesel valitsusajal aastal 633, heitis kuninga kirikust välja ja pagendas ta, asendades ta [[Chintila]]ga (636–639). Kirikukogud olid nüüd kõige võimsamad institutsioonid läänegootide riigis, nad võtsid rolli kuningavõimu järgluse protsessi reguleerimises kuningate valimisega gooti aadli 'senaatorite' ning kiriku ametnike poolt. Nad otsustasid ka regulaarselt kohtuda, et arutada kiriklikke ja poliitilisi küsimusi, mis kirikut mõjutavad. Lõpuks otsustasid nad, et kuningas peab surema rahus, ja kuulutasid nende isikud pühaks, soovides lõpetada mineviku vägivald ja kuningamõrvad. Kõigele sellele vaatamata toimus järjekordne riigipööre ning aastal 639 kukutati Chintila ja tema koha võttis kuningas Tulga; ka tema kukutati oma kolmandal valitsemisaastal ja kirikukogu valis kuningaks aadlimehe [[Chindaswinth]]i.