Manilus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vaher (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
'''Manilus''' (ka manihheism; Mani kirik) on õpetus, et maailma valitseb hea ja kurja jõudude tasakaal, mitte aga üks täiuslik olend.<ref>Simon Blackburn. ''Oxfordi filosoofialeksikon''. 2002:278.</ref> Manilus oli [[Mani]] (u 216-276) katse luua maailmausundit (ehk "universaalreligiooni") [[zoroastrism]]<nowiki/>i, [[platonism]]<nowiki/>i<ref name=":0">Edmund Jacoby. ''50 Klassikut. Filosoofid''. 2006:73.</ref>, [[kristlus]]<nowiki/>e, [[budism]]<nowiki/>i ja [[gnostiklusgnostitsism]]i<nowiki/>e osadest. Kosmos jaotati zoroastrismi ja platonismi eeskujul kaheks eraldi asuvaks tegelikkuseks: valgusemaailm ja pimedusemaailm. Aineline maailm, milles inimesed elavad, koosnes Mani arvates mõlemast poolest. Maniluse kõrgaeg oli 3.-5. s vahel m.a.j.
 
Mani hakkas prohvetlikku õpetust levitama peale 242.a m.a.j. Pärast Mani surma ja tema poolehoidjate vaenamist, levis manilus Iraanist Kogu Lähis-Idasse ja Rooma impeeriumis (Hispaaniani).<nowiki/> Manilus levis Iraani[[Iraan]]i, Egiptuse[[Egiptus]]e ja [[Süüria]] kaudu Prantsusmaale[[Prantsusmaa]]le ja Balkani[[Balkan]]i maadesse ning Hiinasse[[Hiina]]sse. Kristlik kirik võitles (eesotsas [[Augustinus]]<nowiki/>ega) maniluse vastu kuni 7. s-ni.
 
Manilus oli riigiusundiks Uiguuride[[uiguurid]]e riigis. Hiinas keelustati manilus u 1374. [[Kalifaat|Kalifaadis]] salliti manilasi kuni 9. s-ni. 9. ja 10. sajandil algas ka Kalifaadis manilaste hävitamine. Manilaste jäänused Aasias hävitasidhävisid mongolite vallutusedvallutuste ajal.
 
Euroopas lähtusid manilusest [[paulikaanid]], [[bogomiilid]] ja [[katarid]].
 
Manilus oli kahesusõpetus (dualism), valguse ja pimeduse, keha ja vaimu, headuse ja kurjuse vastandamine. Mani kahesusõpetuse kohaselt vastandub kuri heale algusest peale. „Juba algusest peale seisavad üksteise vastas jumal ja saatan, valgus ja pimedus, hing ja aine (''hylê)''. Kusjuures kurjuselKurjusel polnud olemust sealjuuresolemust (s.t isikulist kurjust või nn "Saatanat" pole olemas). ViimaseViimast arusaama kasutas ka Augustinus teoses ''Pihtimused''.
 
Mani kiriku liikmed jagunesid kahte rühma: „valituteks“ ehk „täiuslikeks“ ja „kuulajateks“. „Täiuslikud“ olid vaimulik eliit, nad allusid rangele askeesile (taimetoitlus ja abielutus).
 
Koguduse lihtliikmed („kuulajad“) pidasid oma tööga „valituid“ ülal ja nad ei pidanud askeetlikult elama. Valitud said päästetud, aga kuulajad said kõrgema taassünni õiguse (st. tasuks elu jooksul tehtud heade tegude eest võisid nad järgmisesse ellu sündida „valitutena“ ning siis saada päästetud).
 
Mani ihuvaenulikus oli vastavuses hilisantiikaja kristlaste elutundega.<ref name=":0" />