Manilus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
'''Manilus''' (ka manihheism; Mani kirik) on õpetus, et maailma valitseb hea ja kurja jõudude tasakaal, mitte aga üks täiuslik olend.<ref>Simon Blackburn. ''Oxfordi filosoofialeksikon''. 2002:278.</ref> Manilus oli [[Mani]] (u 216-276) katse luua maailmausundit (ehk "universaalreligiooni") [[zoroastrism]]<nowiki/>i, [[platonism]]<nowiki/>i<ref name=":0">Edmund Jacoby. ''50 Klassikut. Filosoofid''. 2006:73.</ref>, [[kristlus]]<nowiki/>e, [[budism]]<nowiki/>i ja [[
Mani hakkas prohvetlikku õpetust levitama peale 242.a m.a.j. Pärast Mani surma ja tema poolehoidjate vaenamist, levis manilus Iraanist Kogu Lähis-Idasse ja Rooma impeeriumis (Hispaaniani).<nowiki/> Manilus levis
Manilus oli riigiusundiks
Euroopas lähtusid manilusest [[paulikaanid]], [[bogomiilid]] ja [[katarid]].
Manilus oli kahesusõpetus (dualism), valguse ja pimeduse, keha ja vaimu, headuse ja kurjuse vastandamine. Mani kahesusõpetuse kohaselt vastandub kuri heale algusest peale. „Juba algusest peale seisavad üksteise vastas jumal ja saatan, valgus ja pimedus, hing ja aine (''hylê)''.
Mani kiriku liikmed jagunesid kahte rühma: „valituteks“ ehk „täiuslikeks“ ja „kuulajateks“. „Täiuslikud“ olid vaimulik eliit, nad allusid rangele askeesile (taimetoitlus ja abielutus).
Koguduse lihtliikmed („kuulajad“) pidasid oma tööga „valituid“ ülal ja nad ei pidanud askeetlikult elama. Valitud said päästetud, aga kuulajad said kõrgema taassünni õiguse (st. tasuks elu jooksul tehtud heade tegude eest võisid nad järgmisesse ellu sündida „valitutena“ ning siis saada päästetud).
Mani ihuvaenulikus oli vastavuses hilisantiikaja kristlaste elutundega.<ref name=":0" />
|