Taani valdused Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
3. rida:
{{Sisukord paremale}}
==Legendaane algus==
Traditsiooniliselt loetakse Eestimaa hertsogiriigi
[[Pilt:Valdemar sejr.jpg|pisi|Taani kuningas [[Waldemar II]]]]
==Taani vägede saabumine Eestimaale==
1219. aasta suvel
Kuningas Waldemar II-le oli Rooma paavst [[Honorius III]] 19. oktoobril 1218 antud [[bulla]]ga andnud õiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult kõik alad, mis on tema relvadega võidetud<ref>Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia.
Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell´ VIII centenario della Chiesa in Livonia (11861986). Roma, 24–25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Città del Vaticano, 194–195</ref>.
[[File:Scandinavia1219.png|pisi|Taani kuninga valdused ja Skandinaavia 1219]]
41. rida:
[[13. sajand Eestis|13. sajand]]i teisel poolel alustasid Taani asehaldurid uute kaitserajatiste ja linnuste rajamist linnades ([[Tallinna linnamüür]] 1265, [[Rakvere ordulinnus]], [[Narva linnus]] 1254).
Aastatel [[1219]]–[[1220]] koostasid mungad, kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid,
{{vaata|Taani hindamisraamat}}
===Vaimulik võim, Tallinna piiskopkond===
48. rida:
Eestimaa hertsogkonna maavaldused olid suures osas [[Valdemar-Eriku lääniõigus]]e alusel [[lään]]istatud saksa päritolu vasallidele. [[13. sajand]]il kuulus Harju ja Viru vasallide hulka ka eestlasi (erinevatel andmetel umbes 10–30% vasallide üldarvust, tuntuimad [[Clemens Esto]], Villelemp, Hermann Osilianus, Hildelemp jt{{lisa viide}}).
Saksa läänimeeste iseseisvus kuninga asevalitseja suhtes on küllaltki suur. Põhilist läänisuhte kohustust, osalemist [[süserään]]i väes sõdades, nad ei täitnud. Kuna ka Taani kuningas ei suutnud osutada neile sõjalist abi sõjategevuses mittealluva maarahvaga ning idasuunalt [[Novgorodi vabariik]] ja [[Pihkva vürstiriik]]) teostatavate sõjaretkede vastu, tekkisid Taani kuninga vasallidel (omaaegses kirjaviisis kuninga meestel, ladina ''homines regis'') tihedad kontaktid [[Mõõgavendade ordu]] ja [[Tartu piiskopkond|Tartu piiskopkonnaga]], kellega neil olid ühised vaenlased. Kuninga läänimehed osalesid koos Mõõgavendade orduga, Taani kuninga nõusolekul, koos tema poegadega, sõjaretkel 1240. aastal Venemaale. 1241. aastal osalesid läänimehed ka ordu sõjaretkes [[Vadjamaa]]le.
{{Vaata|13. sajand Eestis}}, ''[[14. sajand Eestis]]''
60. rida:
Vältimaks Knut Porse pärija, [[Rootsi kuningas|Rootsi]] ja [[Norra kuningas|Norra kuninga]] [[Magnus Eriksson]]i (kes kogus jõudu Läänemereäärsetel aladel ja oli juba saanud Taanilt [[Skåne maakond|Skåne]], temale kuulusid nii [[Turu]] kui [[Viiburi]]) nõudeid aladele, tunnistas Taani kuningas (1340–1375) [[Valdemar IV]] 1340. aastal oma venna Otto poolt 1333. aasta kinnitust, anda [[Eestimaa]] [[Saksa-Rooma keiser]] [[Ludwig IV (Saksa-Rooma keiser)|Ludwig IV]]-i pojale [[Brandenburgi mark]]krahvile Ludwig V-ile kaasavaraks. Brandenburgi Ludwigil puudus ilmselt huvi Eestimaa vastu, kuid Liivimaa ordu juba kaua ihaldanud uusi valdusi Liivimaal. Kuid Liivimaa ordul polnud selleks mingit õiguslikku alust. Eestimaa hertsogil Valdemaril, oli aga vaja raha nii riigi kokkuostmiseks kui vana kaasavaravõla tasumiseks. Margareta (1305–1340) surma järel aga jäi kavandatud tehing Valdemar IV-Brandenburgi Ludwig V-Liivimaa ordu teostamata. Tallinna jäid endiselt resideerima Taani asevalitseja ning [[Lundi peapiiskop]]ile alluv [[Tallinna piiskop]].
1343. aastal pärast [[Jüriöö ülestõus]]u, mille Liivimaa ordu veriselt maha surus, läksid Liivimaa ordu kätte läksid kõik tähtsamad Taani linnused Eestimaa hertsogkonnas – Tallinn ja Rakvere 1343. ning Narva 1345. aastal. Taani
Valdemar IV sai [[Maarjamaa]] ([[jumalaema]] maa) müügi pärast Rooma paavsti käest karistada ning paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks sooritama [[palverännak]]u pühasse paika.
71. rida:
[[1561]]. aastal saatis Taani kuningas kuningliku nõuniku [[asehaldur]]i ülesannetes, Magnuse välispoliitikas tehtud vigade tõttu tema tegevust kontrollima, ning andis ühtlasi nii sõjaväe juhtimise, kui kohaliku välispoliitilise tegevuse asehalduri kätte. Selle sammuga seoti [[Saare-Lääne piiskopkond]] riigiõiguslikult [[Taani kuningriik|Taani kuningriigiga]]. [[1562]]. aastal kehtestati Saaremaal Taani [[Protestantism|protestant]]lik kirikuseadus. [[1563]]. aasta teisel poolel müüs [[Maasilinn]]a endine ordu [[Maasilinna foogtkond|foogtkonna]] [[Maasilinna foogt|foogt]] [[Heinrich Lüdinghausen-Wulff]] oma valduses olevad maad Taanile. 1563. aastal sai [[Kuressaare]] alevik [[Saare-Lääne piiskop]]ilt hertsog [[Magnus]]elt endale [[linnaõigused]].
[[Põhjamaade seitsmeaastane sõda|Põhjamaade seitsmeaastase sõja]] lõpetanud [[Stettini rahuleping]]u tulemusena jäi Saaremaa Taani valdusse, kuni [[Brömsebro rahu]]ni (1645), kuid Rootsi
Taani võimu all kujunes Saaremaa aadlist kujunes omaette [[Saaremaa rüütelkond]], kellele Taani kuningas kinnitas suured õigused, mistõttu nad korraldasid kohaliku elu juhtimist [[Maapäev (rüütelkond)|maapäeva]] ja [[maanõunik]]e kaudu.
| |||