Erinevus lehekülje "Pius II" redaktsioonide vahel

Suurus jäi samaks ,  4 aasta eest
P
Frankfurti > Frankfurdi
P
P (Frankfurti > Frankfurdi)
Aastal 1450 saadeti Piccolomini kuningas Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi [[abielu|abiellumiseks]] [[Napoli kuningriik|Napoli]] printsessi [[Napoli Leonora|Leonora]]ga. Missioon õnnestus ja [[1451]] saatis Friedrich ta [[Böömimaa]]le, kus ta sõlmis leppe [[hussiidid|hussiitide]] juhi [[Jiří Poděbradyst|Jiříga Podebradyst]]. Aastal [[1452]] saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning [[roomlaste kuningas|roomlaste kuningaks]]. Seejärel siirdus ta keisri kaaskonna koosseisus [[Austria]]sse.
 
Piccolomini jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma [[1455]]. aastani. Ta osales [[1454]] FrankfurtiFrankfurdi riigipäeval ja 1455 Wiener Neustadti riigipäeval. [[August]]is 1455 suundus ta keisri saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile [[Calixtus III]]-le. Tal oli kaasas keisri ja [[Ladislaus Postumus]]e soovituskiri enda nimetamiseks kardinaliks, kuid paavst määras kardinaliks oma sugulased, sealhulgas õepoja, tulevase paavsti [[Aleksander VI]]. Piccolomini viibis 1455–[[1456]] [[Venezia]]s. Ta sai paavstlikuks kirjakirjutajaks ja [[aprill]]is 1456 oli ta Siena saatkonna koosseisus Napoli kuninga juures. [[17. detsember|17. detsembril]] 1456 määras Calixtus III ta [[Santa Sabina]] kardinalpreestriks. Vastav [[tseremoonia]] toimus [[18. detsember|18. detsembril]]. [[26. jaanuar]]il [[1457]] sai ta [[camerlengo]]ks ja [[12. august]]il 1457 [[Ermlandi piiskop|Ermlandi vürstpiiskop]]iks.
 
1458 tabasid Piccolominit ägedad podagrahood, mille tõttu viibis ta sama aasta [[suvi|suvel]] [[Viterbo]]s ravil.