|
===NORAD===
Kosmoserännakute algusest peale on NORAD ''(North American Aerospace Defense Command)'' kõikide Maa orbiidile jõudnud objektide asukohtadel silma peal hoidnud. Nende andmebaasides on ka infot muude objektide kohta, mis on sattunud sinna orbiidil toimunud plahvatuste tõttu. NORAD-i andmeid kasutades uuris [[Donald Kessler]] kosmoseprügi ja kosmoseprügi vaheliste kokkupõrgete tekitatud ohtu kosmoselaevadele ning leidis, et kuna kosmoseprügi ei lagune ainult väikesteks tükkideks, siisvõivad kokkupõrked nende tükkidega võivad hävitada isegi suuredsuuri kosmoselaevadkosmoselaevu.<ref>{{Viide | perekonnanimi= Kessler| eesnimi= D.J| pealkiri="Collisional cascading: The limits of population growth in low Earth orbit." | kirjastaja=| koht= | aasta= 1991| url = | otsingu aeg = }}</ref>. Kuna kosmoseprügi laguneb tükkideks, siis suure kosmoseprügi kontsentratsiooni korral võib tekkida ahelreaktsioon, mis on tõsiseks ohuks orbiidil olevatele objektidele.<ref>{{Viide | perekonnanimi= Kessler| eesnimi= D.J| pealkiri="The Kessler Syndrome" | kirjastaja=| koht= | aasta= 2009| url = http://webpages.charter.net/dkessler/files/KesSym.html| otsingu aeg = }}</ref>
===Kosmoseprügi hulga suurenemine===
Juba kaheksakümnendatel1980. aastatel sai NASA-le ja teistele USA organisatsioonidele selgeks, et on vaja piirata kosmoseprügi teket tulevikus. Näiteks eemaldati varem plahvatusi tekitanud rõhu suurenemine kütusepaakides, et vältida kosmoselaevade lagunemist väiksemateks tükkideks. <ref>{{Viide | perekonnanimi= Scheffer| eesnimi= Jim| pealkiri="The Growing Peril of Space Debris" | kirjastaja=Popular Science| koht= | aasta= 1982|leheküljed=48-51 | url = | otsingu aeg = }}</ref> Kuna Nõukogude Liidus ei olnud tehtudole kosmoseprügi kohta eriti uurimustöiduurimusi tehtud, siissuurendas nende ette võetudettevõetud kosmoserännakute suur arv suurendas probleemi veelgi. Üheksakümnendate1990. aastate lõpus arvati, et orbiidil on umbes 8500 objekti. Paremaid uurimismeetodeid kasutades ja ka uute missioonidega hinnati see 2005. aastal 1300013 000 objektiks,<ref>{{Viide | perekonnanimi= Klinkrad| eesnimi= Heiner| pealkiri= "Space Debris: Models and Risk Analysis" | kirjastaja=Springer-Praxis| koht= | aasta= 2006|leheküljed= | url = http://www.praxis-publishing.co.uk/9783540254485.html| otsingu aeg = }}</ref> 2006. aastal 1900019 000 objektiks<ref>Michael Hoffman, [http://defensenews.com/blogs/space-symposium/ "It's getting crowded up there."] ''Space News'', 3. aprill 2009.</ref> ja 2011. aastal juba 2200022 000 objektiks.<ref>[http://www.foxnews.com/scitech/2011/04/06/space-junk-threat-grow-astronauts-satellites/ "Space Junk Threat Will Grow for Astronauts and Satellites"], Fox News, 6. aprill 2011.</ref>. Uue info saamise järel oli selge, et kosmoseprügi hulkkogus on nii suur, et on suur võimalus kosmoseprügi omavahelisteks kokkupõrgeteks, mis tekitavad järjest rohkem prügi ning suurendavad veelgi kokkupõrkeohtu .<ref>[http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-14757926 Space junk at tipping point, says report], BBC News, 2. september 2011</ref>
===Suur/väike kosmoseprügi===
Kosmoseprügi jaotatakse kaheks suureks kategooriaks. Suured objektid on defineeritud võimetusest väiksemaid objekte jälgida ning suur objekt on tavaliselt vähemalt <math>10*10*10 cm^3</math> ja massiga 1 kg. See on väga sarnane kuupsatelliidi standardilestandardiga. Enamasti eraldatakse ka suurte ja väikeste objektide vaheline piirkond janing väikesed objektid defineeritakse väiksemateks kui <math>1*1*1 cm^3</math>. Väiksemaid objekte on palju rohkem, aga üle 98% [[Maa-lähedased orbiidid|Maa-lähedastel orbiitidel]] asuvastasuva prügi massist on umbesmoodustavad 1500 objektilobjekti, mis on raskemad kui 100 kg.<ref>{{Viide | perekonnanimi= Carroll| eesnimi= Joseph| pealkiri= "Space Transport Development Using Orbital Debris" | kirjastaja=| koht= NASA Institute for Advanced Concepts| aasta= 2002|leheküljed=3 | url = http://www.niac.usra.edu/files/studies/final_report/800Carroll.pdf| otsingu aeg = }}</ref>
===Kosmoseprügi Maa-lähedastel orbiitidel ja kõrgematel orbiitidel===
Maa-lähedastel orbiitidel on võimalik, et üks suur kokkupõrge, näiteks kosmosejaama ja satelliidi vahel, võib muuta need orbiidid kasututeks.<ref>{{Viide | perekonnanimi= Kessler| eesnimi= D.J| pealkiri="The Kessler Syndrome" | kirjastaja=| koht= | aasta= 2009| url = http://webpages.charter.net/dkessler/files/KesSym.html| otsingu aeg = }}</ref> Kõrgematel orbiitidel on aga probleemiks see, et kuna õhutakistus on palju väiksem, siis seal paiknev kosmoseprügi ei lange Maa poole, vaid jääb orbiidile pikaks ajaks. See tähendab, et tähtsad orbiidid, näiteks [[geostatsionaarne orbiit]], saavad kiiresti täis ja piiravad sinna saadetavate satelliitide hulka. Maa-lähedastel orbiitidel on kiiruste vahed palju suuremad ning kasutuseskasutusel on palju erineva asetsusegaerinevaid orbiite. Selle tõttu on ahelreaktsiooni tekkimise võimalus olemas just madalamatel orbiitidel. Kõrgematel orbiitidel on kokkupõrked nõrgemad, kuid siiski suudavad need enamasti satelliidid rivist välja lüüa.
==Kosmoseprügi oht==
Kuigi on mõningaid juhtumeid, kus kosmoseprügi on ka Maale kukkunud, siis suurt ohtu kosmoseprügi inimestele ei kujuta, sest enamik kosmoseprügist põleb atmosfääris ära ning ei lange maale.
==Kosmoseprügiga toimetuleminetoimetulek==
===Kasvu piiramine===
Kõige suuremat ohtu kujutavad kosmoselaevad, mis võivad plahvatada ja tekitada palju väikeseidväikseid objekte. luua ning seetõttuSeetõttu on võetud kasutusele abinõud, et kütus oleks võimalikult vähe plahvatusohtlik.
Kuigi viimasel ajal on kosmoseprügi teema muutunud palju aktuaalsemaks ja onkosmosemissioonide ringlemashulga paljupiiramiseks ideidon kosmosemissioonidevälja arvupakutud limiteerimisekspalju ideid, näiteks satelliitidele kütuse juurde viiminejuurdeviimine<ref>[http://www.nasa.gov/mission_pages/station/research/experiments/RRM.html Robotic refueling Mission], NASA , 26. aprill 2013</ref>, siis pole allkirjastatud ühtegi suurt lepet, mis kohustaks organisatsioone prügikosmoseprügi hulkakogust vähendama.
===Kosmoselaevade prügi regulatsioon===
ITU satelliidi regulatsioonide põhjal peaksid geostatsionaarsel orbiidil asuvad satelliidid ennast eluea lõppedes orbiidiltliikuma eemaldamaseniselt ning liikumaorbiidilt teisemuu kõrgusega orbiidile, et vähendada kokkupõrke ohtu.
Kosmoserakettide eraldatud staadiumid ja satelliidid, millel on küllalt kütust, saavad ennast liigutada orbiidile, kus õhutakistuse tõttu on võimalik selle osa hävimine jube mõne aastaga. Sellise manöövri tegi edukalt Prantsuse satelliit [[Spot-1]].<ref>{{Viide | perekonnanimi= Moliner| eesnimi= Luc| pealkiri= "Spot-1 Earth Observation Satellite Deorbitation" |aasta=2002| kirjastaja= |koht=AIAA| url =| otsingu aeg = }}</ref>
Kosmoselaevadele on võimalik vajadusel lisada ka takistust suurendav element, mille töö tulemusena satelliit kiiremini langeks. Selline omadus on ka ESTCube-1 kasutataval [[elektriline päikesepuri|elektrilisel päikesepurjel]], mis Maa plasmas suurendab takistust ningja alandab satelliidi orbiiti.
===Prügi eemaldamine orbiidilt===
Viimasel ajal on välja mõeldudtöötatud palju projekte, mille eesmärgiks on näiteks kosmoselaeva orbiidile saatmine, prügiga kokkusattumine ning seejärel prügi hävitamine või kokkukorjamine<ref>{{Viide | perekonnanimi= Carlson| eesnimi= Erika| pealkiri= "Final design of a space debris removal system" |aasta=1990| kirjastaja= |koht=NASA| url =| otsingu aeg = }}</ref>. Kuigi sellineselle lähenemineidee teostus võib tunduda väga raskekeerukas, siis on välja töötlemiselväljatöötamisel just sellist tüüpi satelliitesatelliidid. Kahjuks on aga selliste ideede elluviimine väga kulukas. ning alternatiivne lahendus on määrata uutele satelliitidele piirangud selle kohta, mis aja jooksul peavad need orbiidilt kaduma.
==Viited==
| 