19. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel

[[1860. aastad|1860. aastatel]] muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjamees [[Johann Voldemar Jannsen]], kes [[1857]]. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehe [[Perno Postimees]], mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus esmakordselt eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts "Linda".

 

 

[[1864]]. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen aga Tartusse, kus hakkas välja andma [[Eesti Postimees]]t, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. [[1865]]. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid "[[Vanemuine (selts)|Vanemuine]]" (Tartus) ja "[[Estonia (selts)|Estonia]]" (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. [[1869]]. aastal toimus Tartus [[I üldlaulupidu|esimene Eesti üldlaulupidu]], mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess [[Lydia Koidula]] looming. [[1871]]. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondav [[Eesti Kirjameeste Selts]].