19. sajand Eestis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
19. rida:
===Rahvaharidus===
[[Maakonnalinn]]ades moodustati seniste [[Linnakool (1428–1805)|linnakoolide]] baasil saksakeelsed<ref>M Okas. [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=174 Koolide venestamisest Baltimail], [[Eesti Kirjandus]] nr. 3/1934</ref> kaheklassilised [[kreiskool]]id ([[Tartu Kreisikool]], [[Tallinna Kreisikool|Tallinnas]], [[Pärnu Kreisikool|Pärnus]], [[Kuressaare Kreisikool|Kuressaares]], [[Haapsalu Kreisikool|Haapsalus]], [[Kuressaare Kreisikool|Rakveres]], [[Viljandi Kreisikool|Viljandis]] ja [[Valga Kreisikool|Valgas]] jt), keiser Aleksander I poolt kinnitatud "Rahvahariduse esialgsete eeskirjade" alusel, mille kohaselt moodustati Venemaa keisririigis kolmeastmeline haridusasutuste süsteem: [[kihelkonnakool]]id ehk [[elementaarkool]]id või rahvakoolid maapiirkondades; maakonna- ehk [[kreisikool]]id maakonnalinnades ja [[kubermangugümnaasium]]id kubermangulinnades ([[Tartu Kubermangugümnaasium]] ([[1804]]) ja [[Tallinna Kubermangugümnaasium]] ([[1805]])). Avalike koolide kõrval olid lubatud ka elementaarkooli-, kreisikooli- või gümnaasiumikursusega eraõppeasutused ([[Tallinna Toomkool|Eestimaa Rüütli- ja Toomkool]]).
[[1802]]. aastal taasavati [[Tartu ülikool]] [[rüütelkond]]adest sõltuva Balti (provintsiaal)ülikoolina. [[12. detsember|12. detsembril]] 1802 [[Aleksander I]] poolt kinnitatud asutamisaktiga sai ülikoolist saksakeelne Vene riigiülikool (''Kaiserliche Universität zu Dorpat''; ''Imperatorski Derptski Universitet'').
[[Pilt:Kristjan Jaak Peterson.jpg|thumb|[[Kristjan Jaak Peterson]] (1801–1822)]]
===Talurahvaseadused===
[[1809]]. aasta talurahvaseaduste täiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisimad oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset [[1816]]. ja Liivimaal [[1819]]. aastal. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, tegelikkuses võttis uue korralduse sisseviimine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.
| |||