Vaimu fenomenoloogia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
==Tõlge==
===Eessõna===
Niisugune selgitus, mis kirjatööle [[eessõna]]s harjumuspäraselt ette asetatakse – eesmärgi kohta, mille autor on selles endale püstitanud, samuti ajendite kohta ja selle kohta, millises suhtes on see tema arvates sama aine teiste varasemate või samaaegsete käsitlustega – ei paista filosoofilise kirjutise puhul mitte ainult üleliigsena, vaid asja loomuse poolest koguni kohatuna ja eesmärgiga vastuolus olevana. Seda, mida eessõnas oleks [[filosoofia]] kohta kohane öelda – näiteks tendentsi ja vaatekoha, üldise sisu ja tulemuste histoorilist ''äratoomist'', tõese kohta siia ja sinna rääkivate kinnituste ja kindlustuste sidumist – ei saa ju pidada viisiks, kuidas filosoofilist tõde tuleb esitada. Ka sellepärast, et filosoofia olemuslikult on erilist endas kätkeva üldisuse elemendis, esineb selle puhul rohkem kui teiste teaduste puhul paistvust, just nagu eesmärgis või viimastes tulemustes oleks asi ise ning koguni oma täielikus olemuses väljendatud, millega võrreldes
Nõnda tõmmatakse juba selle suhte määratlemisega, mis filosoofilisel teosel usutakse olevat teiste püüdlustega sellesama aine kohta, sisse võõralaadne huvi, ning ähmastatakse seda, milles tõe tunnetamise puhul on asi. Kui arvamusele saab kindlaks tõese ja väära vastandlikkus, siis ta tavaliselt ootab olemasolevale [[filosoofiline süsteem|filosoofilisele süsteemile]] kas nõustumist või vasturääkimist ning selgituses filosoofilise süsteemi kohta näeb ta tavaliselt ainult kas ühte või teist. Ta ei mõista filosoofiliste süsteemide erinevust mitte niivõrd tõe progresseeruva arenguna, kui näeb erinevuses ainult vastuolu. Pung kaob õie puhkemises, ja võiks öelda, et õis on punga kummutanud; samamoodi kuulutatakse viljaga õis taime vääraks olemasoluks, ja tema tõena astub vili õie asemele. Need vormid mitte ainult ei erine omavahel, vaid ka tõrjuvad omavahel lepitamatutena ka üksteist kõrvale. Aga nende voolav loomus teeb nad ühtlasi momentideks orgaanilises ühtsuses, milles nad mitte ainult et ei ole omavahel vastuolus, vaid üks on sama paratamatu nagu teine, ja see sama paratamatus moodustabki alles terviku elu. Aga see filosoofilisele süsteemile vasturääkimine esiteks tavaliselt ei mõista end niimoodi, teiseks ei oska käsitav teadvus tavaliselt vasturääkimist selle ühekülgsusest vabastada või vabana hoida ning vaidlevana ja endale vastu olevana paistva kujus ära tunda vastastikku paratamatuid momente.
Niisuguste selgituste nõuet, samuti nende täitmisi, peetakse kergesti olemusliku edendamiseks. Milles saaks filosoofilise kirjutise sisemus rohkem väljendust leida kui selle eesmärkides ja tulemustes, ja mille kaudu saaks seda määratletumalt tunnetada kui selle erinevuse kaudu sellest, mida ajastu muidu sellessamas vallas loob? Kui aga sellist tegevust tahetakse pidada millekski enamaks kui tunnetamise alguseks, kui seda tahetakse pidada tegelikuks tunnetamiseks, siis tuleb see tõesti arvata leiutiste hulka selleks, et asjast endast mööda minna ning ühendada tõsiduse ja asja pärast vaevanägemise näivus selle tegeliku tegematajätmisega. – Sest asi ei ole ammendatud mitte oma ''eesmärgis'', vaid oma ''teostuses'', ja tulemus ei ole ''tegelik'' tervik, vaid on seda koos oma saamisega; eesmärk omaette on elutu üldine, nagu tendents on paljas ajamine, millel tegelikkus on veel puudu, ja alasti tulemus on laip, mis on tendentsi selja taha jätnud. – Samamoodi on ''erinevus'' pigem asja ''piir''; ta on seal, kus asi lakkab, ehk ta on see, mida asi ei ole. Niisugused vaevanägemised eesmärgiga või tulemustega, samuti ühe ja teise erinevuste ja nende üle otsustamisega on seega kergem töö, kui need võib-olla paistavad. Sest selleasemel et asjaga tegelda, on niisugune tegevus alati asjast möödas; selleasemel et asjas viibida ja ennast selles unustada, haarab niisugune teadmine alati millegi muu järele ning jääb pigem iseenda juurde, kui et on asja juures ja sellele andub. – Selle üle, millel on sisu ja ehedust, on otsustada kõige kergem, seda haarata on raskem, ja selle esitust luua, mis mõlemat ühendab, on kõige raskem.
{{pooleli}}
| |||