|
Erich Kästner kasvas väikekodanlikes oludes [[Dresden]]is.
<nowiki>Tema </nowiki>Sadulsepastsadulsepast isa oli tal kohvrivabrikus tööline ja ema teenijatüdruk, hiljem juuksur. Emaga oli Kästneril ääretult tugev side, ükski teine inimene pole ta elus nii oluline olnud<ref>''"Als ich ein kleiner Junge war"'', 11.pt</ref>.
<nowiki> </nowiki>[[1913]] astus Kästner Dresdenis õpetajate seminari (''Freiherrlich von Fletchersche Lehrerseminar''), kuid katkestas õpingud vahetult enne lõpueksameid. Paljud selleaegsed seigad kajastuvad raamatus „''Das fliegende Klassenzimmer“'' („Lendav klassituba“). [[1917]] võeti ta sõjaväkke, kus pidi kõigepealt läbi tegema aastase õppuse raskesuurtükiväes. Raske õppus jättis talle eluks ajaks ravimatu südamekahjustuse<ref>[http://www.erichkaestnergesellschaft.de/index.php?option=com_content&view=article&id=7&Itemid=10 Erich Kästneri biograafia, noorus]</ref>. Lisaks sai temast eluaegne veendunud patsifist <ref>[http://www.imdb.com/name/nm0477696/bio?ref_=nm_ov_bio_sm Erich Kästneri biograafia ingl. k.]</ref>. Kui [[Esimene maailmasõda]] läbi sai, lõpetas ta kiitusega Kuningas Georgi gümnaasiumi ja sai selle eest Dresdeni linnalt stipendiumi.
<nowiki> </nowiki>[[1919]] astus Kästner [[Leipzigi ülikool]]i õppima ajalugu, filosoofiat, saksa keelt ja teatriteadust. Ta lõpetas ülikooli [[1925]]. Raha teenis ta pärast ülikooli ajakirjanikuna ja teatrikriitikuna ''Neue Leipziger Zeitung''ile kirjutades, ka pseudonüümi Berthold Bürger all. 1926-32 avaldas ta pereajakirja ''Beyers für Alle'' lastelisas pseudonüümide Klaus ja Kläre all ligi 200 artiklit – jutustust, luuletust, mõistatust, följetoni.
<nowiki> </nowiki>1927-33 oli Kästneril kirjanduslikult kõige produktiivsem aeg, kirjanik elas sel ajal Berliinis. Ta avaldas Berliini erinevates väljaannetes sadu artikleid. [[1928]] avaldas ta oma esimese luulekogu ''„Herz auf Taille“'' („Süda taljel“). [[1933]]. aastaks oli ta avaldanud veel kolm luulekogu. Oma tarbeluulega muutus Kästner üheks uusrealismi tähtsamaks esindajaks.
<nowiki> </nowiki>[[1929]] ilmus Kästneri esimene lasteraamat ''„Emil und die Detektive“'' („Emil ja salapolitseinikud“), mida on tänaseks päevaks tõlgitud 59 keelde. Tookordse lastekirjanduse muinasjuttudele keskendunud maailmas oli ebatavaline, et romaani tegevus toimus olevikus ja suurlinnas. Järgmised olevikupõhised lasteraamatud olid 1931 ilmunud ''„Pünktchen und Anton“'' („Punktike ja Anton“) ning 1933 ilmunud ''„Das fliegende Klassenzimmer“'' („Lendav klassituba“).
<nowiki> </nowiki>Erinevalt peaaegu kõigist oma režiimikriitilistest kolleegidest ei emigreerunud Kästner 1933. aastal. Oma sõnul tahtis ta olla kohapeal sündmuste kroonik. Gestaapo kuulas Kästnerit korduvalt üle ning ta heideti kirjanike liidust välja. Tema teosed, mis olevat „saksa vaimu vastased“, põletati tema enda silme all. Edaspidi ilmusid Kästneri raamatud Šveitsis. Saksamaal kirjutas ta aga varjunime all väga produktiivselt edasi ning avaldas Kolmandas Riigis hulga näidendeid ja filmistsenaariume. Eriti edukas oli ''„Das lebenslängliche Kind“'' („Eluaegne laps“), mis tuli välismaal ja sõjajärgsel ajal ka Saksamaal raamatu ja filmina turule pealkirja all ''„Drei Männer im Schnee“'' („Kolm meest lumes“).
[[Teine maailmasõda]] lõppes Kästneri jaoks Tiroolis ning ta asus pärast sõja lõppu elama [[München]]isse, pühendudes esialgu kabareetekstide kirjutamisele ja andes muuhulgas välja ka laste- ja noorteajakirja ''Pinguin'' (Pingviin). Sõjajärgsel ajal kirjutas Kästner hulgaliselt kõnesid, kuuldemänge ja artikleid, mis käsitlesid natsionaalsotsialismi, sõda ja purustatud Saksamaa reaalsust, nt ''„Marschlied 1945“'' („Marsilaul 1945“), ''„Deutsche Ringelspiel“'' („Saksa ringmäng“) ja lasteraamat ''„Die Konferenz der Tiere“'' („Loomade konverents“).
<nowiki> </nowiki>Kästner pettus uues riigikorralduses üha enam ning avaldas üha vähem kirjutisi. Ta ei haakunud ka sõjajärgse kirjandusega ning sai 50.-60–60. aastail tunnustatuks eelkõige lastekirjanikuna. Alles 70. aastatel hakati tema Weimari vabariigi aegseid töid taasavastama. Sellest hoolimata oli Kästner väga edukas. Tema lasteraamatuid tõlgiti paljudesse keeltesse ning filmiti, teda tunnustati. Muuhulgas asutas ta Müncheni rahvusvahelise noorteraamatukogu.
<nowiki> </nowiki>Kästner ei abiellunud kunagi, kuid tal oli pikki suhteid. [[1957]] sündis poeg Thomas. Pojale olid pühendatud ka Kästneri kaks viimast lasteraamatut ''„Der kleine Mann“'' („Väike mees“) ning ''„Der kleine Mann und die kleine Miss“'' („Väike mees ja väike preili“).
<nowiki> </nowiki>Kästner on väga tihti oma teoseid ka ise ette lugenud. Juba 20. aastatel luges ta plaadile oma ajakriitilisi luuletusi ning oma lasteraamatute filmimisel oli ta sageli jutustaja hääl.
<nowiki> </nowiki>Alates [[1965]]. aastast oli ta kirjandustööstusest peaaegu täielikult eemale tõmbunud.
<nowiki> </nowiki>Erich Kästneri järgi on nimetatud Saksamaal kümneid koole – [[Berliin]]is, [[Hamburg]]is, [[Köln]]is, [[Bonn]]is, [[Düren]]is, [[Leverkusen]]is jne. Kästneri sünnikodu ligidal tema onu Franz Augustini kunagises villas asub Erich Kästneri muuseum.
==Tunnustused==
| 