Kõrvukrebane: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Epp (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Epp (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
135. rida:
Visuaalsed märguanded on suhtluses olulised. Neid antakse näoilme ning eriti kõrvade ja sabaga. Tähelepanelikult mingit objekti jälgival rebasel on pea püsti, silmad lahti, kõrvad kikkis ja ettepoole suunatud, suu kinni. Hirmu või alistumise korral on pea madalal, kõrvad liiguvad taha, peadligi. Seejärel võib ta hambad irevile ajada. Saba must ots ja triip teevad signaalid nähtavamaks. Saba võib olla longus, püsti või tagurpidi U kujuga kaarjas. Kaarjalt või püsti hoiab ta saba ohuolukorras või rünnaku ajal ja võimuvõitluse käigus, aga ka seksuaalse erutuse korral, mängides või roojates. Joostes on saba horisontaalne. Äärmise ohu korral tõusevad kaela-, turja- ja sabakarvad püsti, et lasta loomal suuremana paista.<ref name=smith/>
 
Kõrvukrebane ei ole eriti häälekas. Tal on mõned kindlad kutsungid, mis kõlavad enamasti õrnalt ja vilistavalt ning sarnanevad rohkem linnu kui imetaja häälitsustelehäälitsustega.<ref name="east"/><ref name=sd/> Häält tehakse peamiselt liigikaaslastega kontakti otsimiseks või hoiatuseks, enamasti talvel. Kontaktikutsung on enamasti vaikne, hoiatus aga on kõrgetooniline ja kostab kaugele. SedaHoiatusi esineb võrdlemisi harva. Õrna häälega kutsutakse kutsikaid või antakse teada heast söögikohast. Hoiatatakse eelkõige röövloomade eest.<ref name=smith/>
 
Tervitamisel kasutatakse visuaalseid ja lõhnasignaale. Üksteist tuntakse ära umbes 30 meetri kauguselt. Lähenejat võidakse ignoreerida või tema suunas hoiatuseks ründavalt läheneda.<ref name=smith/>