Kõrvukrebane: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
123. rida:
Kõrvukrebased elavad paarides või väikestes perekonnagruppides.<ref name=files/> Kari koosneb kahest kuni viieteistkümnest isendist, kes on tavaliselt lähisugulased. Isased kutsikad hülgavad karja varakult, noored emasloomad jäävad aga tihti aastaks-kaheks karja juurde. Karja suurus sõltub aastaajast. Rebasepere jahib üheskoos tavaliselt 7–8 kuud, kuni pojad on piisavalt suured. Kõige rohkem on kohatud kahekaupa liikuvaid kõrvukrebaseid. Suuremad karjad koosnevad vanematest koos oma täiskasvanud järglastega.<ref name=smith/> Ida-Aafrikas võib ühe isase kaaskonda kuuluda kuni kolm emast koos nende kutsikatega.<ref name=sd/> Registreeritud karju enamasti järgmisel aastal enam samas kohas ei kohatud, seega ei ole nende territoorium püsiv. Oma territooriumilt võivad nad lahkuda paaritumise ajal ja siis, kui rohi kasvab liiga kõrgeks.<ref name=smith/>
Karja jahipiirkond hõlmab 0,3–3,5 km². Mida tihedamalt on piirkonnas termiite, seda väiksem on jahiipiirkond. Eri karjade territooriumid võivad suures ulatuses kattuda. See on koerlastele ebatüüpiline. Mitu karja võib samal territooriumil kõrvuti jahti pidada. Samas on neil kombeks oma reviiri märgistada ja kaitsta.<ref name="Nowak"/> Idaosa populatsioonil on territooriumi suurus 0,25–1,5 km² ja see on
Sõltuvalt kliimast, hooajast ja termiitide aktiivsusest on kõrvukrebane kas päevase või öise eluviisiga. Areaali põhjaosas (Serengeti ümbruses) on ta 85% ajast öise eluviisiga, Aafrika lõunaosas on öise eluviisiga suvel, talvel aga tegutseb päeval.<ref>Paul Thompson. [http://animaldiversity.ummz.umich.edu/accounts/Otocyon_megalotis/ Otocyon megalotis,bat-eared fox]</ref> Toitumisrütm on seotud termiitide aktiivsusega.<ref>K. Koop, B. Velimirov: ''Field observations on activity and feeding of bat-eared foxes (Otocyon megalotis) at Nxai Pan, Botswana''. In: ''African Journal of Ecology'' 2008, Bd. 20, Nr. 1, S. 23–27.</ref> Lõuna-Aafrikas on piirkondi, kus temperatuur võib talvel ka alla nulli langeda.<ref name=mammals/>
130. rida:
Et kiskjaid eksitada, läheb ta tihti urgu tagasi enda varasemaid jälgi mööda. Ohu korral peitub loom kõrge rohu sisse või tihedasse põõsastikku. Külma ja tugeva tuule eest varjub ta kõrgema taimestiku vahele või enda kaevatud urgu. Keskpäevase kuumuse eest peidavad nad end olemasolevatesse lohkudesse ja kaevavad neid suuremaks. Lõuna-Aafrikas puhkavad kõrvukrebased tihti [[akaatsia]]te all.<ref name=smith/>
==Suhtlemine==
Visuaalsed märguanded on suhtluses olulised. Neid antakse näoilme ning eriti kõrvade ja sabaga. Tähelepanelikult mingit objekti jälgival rebasel on pea püsti, silmad lahti, kõrvad kikkis ja ettepoole suunatud, suu kinni. Hirmu või alistumise korral on pea madalal, kõrvad liiguvad taha, peadligi. Seejärel võib ta hambad irevile ajada. Saba must ots ja triip teevad signaalid nähtavamaks. Saba võib olla longus, püsti või tagurpidi U kujuga kaarjas. Kaarjalt või püsti hoiab ta saba ohuolukorras või rünnaku ajal ja võimuvõitluse käigus, aga ka seksuaalse erutuse korral, mängides või roojates. Joostes on saba horisontaalne. Äärmise ohu korral tõusevad kaela-, turja- ja sabakarvad püsti, et lasta loomal suuremana paista.<ref name=smith/>
Kõrvukrebane ei ole eriti häälekas. Tal on mõned kindlad kutsungid, mis kõlavad enamasti õrnalt ja vilistavalt ning sarnanevad rohkem linnu kui imetaja häälitsustele.<ref name="east"/><ref name=sd/> Häält tehakse peamiselt liigikaaslastega kontakti otsimiseks või hoiatuseks, enamasti talvel. Kontaktikutsung on enamasti vaikne, hoiatus aga on kõrgetooniline ja kostab kaugele. Seda esineb võrdlemisi harva. Õrna häälega kutsutakse kutsikaid või antakse teada heast söögikohast. Hoiatatakse eelkõige röövloomade eest.<ref name=smith/>
Tervitamisel kasutatakse visuaalseid ja lõhnasignaale. Üksteist tuntakse ära umbes 30 meetri kauguselt. Lähenejat võidakse ignoreerida või tema suunas hoiatuseks ründavalt läheneda.<ref name=smith/>
Paljudel juhtudel märgistavad kõrvukrebased oma territooriumi uriiniga. Urineerimisel kasutatakse kolme eri asendit – ette nõjatumine, jalatõstmine ja kükitamine. Kui eesmärk on põie tühjendamine, nõjatuvad isasloomad tavaliselt ette, emased aga kükitavad. Kui on tegu märgistamisega, tõstavad isased jalga ja emased kükitavad. Märgistatakse rohkem talvel. Tihti märgistatakse topelt, kõigepealt urineerib emane ja seejärel märgistab isane üle. Emased kõrvukrebased hakkavad uriiniga märgistama innaajal, isaste märgistamise sagedus emase innaajal ei muutu.<ref name=smith/>
Näärmeeritiste osa suhtluses pole teada. Füüsilise kokkupuute juures on lõhnad olulised.<ref name=smith/>
Külma kaitseks kogunevad rebased magades hästi lähestikku. Ka muidu otsivad nad füüsilist kontakti liigikaaslastega. Tihti toetab üks loom pea teise seljale. Nad lakuvad ja nuusutavad üksteise nägu, ka hõõruvad vastamisi ja näksivad. Täiskasvanud loomad ja kutsikad mängivad omavahel sageli, peamiselt ajavad üksteist taga, harvem maadlevad.<ref name=smith/>
Sõralisi ja kabjalisi kõrvukrebane tavaliselt ignoreerib. Toidunappuse korral hoiab ta nende lähedusse, et nende väljaheidetelt putukaid leida. Ta eirab ka sageli kohatavaid [[vöötmangust]]e ja [[mangustlased|manguste]] ''[[Ichneumia albicauda]]'' ja ''[[Helogale parvula]]''. Suurte kiskjate suhtes on kõrvukrebane alati ettevaatlik, kuid inimest ei karda.<ref name=smith/>
==Toitumine==
| |||