Jaapanlaste viisakuskõne: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
1. rida:
{{toimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2012}}{{keeletoimeta}}
 
'''Jaapani [[viisakuskõne]]t''' nimetatakse ''keigo''-ks (敬語). Ebamäärast kõnekõnet peetakse [[Jaapan]]is vooruseks, parem on olla kooskõlaline kui õige (vältida vastuolu). Näiteks, hoolimata toidust öeldakse sööma lõpus alati "''go-chisōsama deshita"'' (御馳走様でした), mis otsetõlkes tähendab „tänan peosöögi eest“. Kui tahetakse öelda, et toit oli hea, peab inimene [[kokk|koka]] pärast sööki üles otsima ja isiklikult ütlema (kui inimesed ei ole tuttavad). ''Sumimasen'' (すみません) tähendab 'vabandust', aga kasutatakse tihti tänuna, inimene vabandab, et sai midagi teenimatult. ''Arigatō'' (ありがとう), mis on tavaline tänuavaldus, näiteks kingituste vastuvõtmisel, tähendab otsetõlkes, et raske on olla (''aru gatai/katai''). Raske olla, kuna inimesed teavad, et nad on võlgu ja neile ei meeldi võlgnevuse kooremvõlakoorem.
 
==''Keigo'' muutused ajaloos==
 
Tänapäeval on viisakuskõne palju lihtsam, kuigi teisemuu emakeelega inimestele võib tundudavõivad jaapani keele austusliited tunduda keerulised. Pärast [[teine maailmasõda|Teist Maailmasõda]] toimus Jaapani [[demokraatia|demokratiseerimine]] ja loobuti suurest osast viisakuskõnest:
*Loobutiloobuti keisri ja tema perekonna väljendamiseks eri teriminitest. AsendusÜlevoolav minimaalseteviisakuskõne asendus minimaalse viisakuskõnega.;
*Terminid enda väljendamiseksväljendamist lihtsustati. Kui varem kasutati enda väljendamiseks sõnu ''Watakushiwatakushi'', ''atakushi'', ''atashi'', ''atai'', ''ore'', ''washi'', ''wagahai'', ''temae'', ''shoosee'', ''kochitora'', jne kasutati enda väljendamiseks, kuidsiis nüüd on asendunudaktiivses mõnekasutuses üksikuselle teriminigakohta vähem sõnu, nagunäiteks ''watashi'', ''boku'' ja ''ore''.;
*Varem erinevad ühiskonna klassidvarem kasutasid erinevaterinevad viisakuskõne.ühiskonnaklassid Poemüüja(poemüüja ja [[klient]], direktor ja alluv jne) erinevat viisakuskõnet. SeeSellest on suuresti eemaldatudloobutud ja kasutatakse elementaarset moodsat viisakuskõneviisakuskõnet. TekkinudInimeste vahel on tekkinud keeleline võrdsus inimeste vahel.;
*Paljudestloobutud on paljudest fraasidest ja sõnadest, mis olid omased ühele [[sugupool]]ele on loobutud. Näiteks just naistele omaneomaseid fraase ''Shiranakute-yo'' ('ma ei tea') ja ''Dekinai koto-yo'' (Ma'ma ei saa seda teha') enam ei kasutata enam peaaegu kunagi. Sarnaselt [[mees|Mehed]]tele. Mehed on aga hakanud panema sõnade ette silpi ''o,'' mis oli muidu omane naistele, näiteks ''osake'' (originaalsõna 酒, lisatakse ette viisakuse pärast o, お酒), ''ocha'' (tee, お茶), ''okashi'' (komm お菓子), ''obentoo'' (Jaapani lõuna karbis, お弁当).;
*Kõigekõige vähem on muutunud vanusevahelinevanuserühmadevaheline viisakusviisakussuhtlus. TänapäevalAjaloolised onendaga suurestivõrreldes säilinuderiealiste ajaloolisedpoole vanusevahelisedpöördumise viisakuvormidja kõnes nendele viitamisel kasutatavad viisakusvormid on tänapäeval enamasti säilinud. Näiteks õpilased kasutavad viisakatviisakuskõnet kõnedpöördumisel teiste õpilaste vastupoole ja nende kohta, kes on nendest vähemalt üks aasteaasta ees.
 
==Vanuse vaheVanusevahe==
 
Nooremad räägivad vanematega viisakalt, kuid vanemad ei kasuta viisakatviisakuskõnet kõnet noormateganoorematega.
 
Alla teatud [[vanus]]e lapsed kasutavad ainult familiaarset kõnet. [[Algklass]]ides veel kasutavad lapsed omavahel veel familiaarset kõnekõnet (6 aastat Jaapanis), selles vanuses kujuneb välja viisakuskõne. Näiteks [[isa]] hakkataksehakatakse kutsuma otoosan (お父さん) asmel chichi (父), [[ema]] kutsutakse ''okaasan'' (お母さん) asemel ''haha ''(母).
 
SõnaSõnaga ''kōhai'' (後輩) kutsutakse kaasõpilasi, kes on kõnelejast vähemalt üks aasta taga. ning nooremadnNoremad kasutavad vanematega viisakat kõneviisakuskõnet. Senpai (先輩) kasutatakse inimese kohta, kes on samal alal kaugemale jõudnud või on vanem. ViimasedViimast liiki suhted on väga tugevad Jaapani õpilaste seas javäga kehtibtugevalt kajuurdunud ja sama vanusegrupipõhimõte kehtib ka rühmadesvanuserühmades, kus ''kōhai'' peab alluma ''senpai''-le. Vanemas eas kehtib see [[kollegKolleeg|kolleegide]]ide vahel.
 
==Sotsiaalsed suhted==
 
Alluv, ''sarariiman'' (tavaline ärimees) kasutab alati viisakat kõnet töökohatöökohal juhi suhtes. Sarnane suhe on müüja ja [[klient|kliendi]] vahel, kus müüja kasutab viisakat kõnedviisakuskõnet kliendi suhtes. Erinevalt tööalasteletööalastest suhetelesuhetest on müüja ja kliendivaheliseskliendi vahelises viisakuskõnes teisimuidki faktoreidtegureid. Hind,Näiteks võib selliseks teguriks olla kauba hind: mida kallimat toodet või teenust müüakse, seda viisakam reeglinaviisakamalt müüja onsuhtleb. Naabruskonnas muudavadigapäevaste igapäevasedostude ostudtegemine samade inimeste vahel muudab kõne familiaarseks. LapseKa laste vastu kasutavad müüjad familiaarset kõnekõnet.
 
Elukutse on oluline. [[Pankur]] kasutab klientidega suheldes alati viisakat kõne klientidegakõnet, samas postitöötaja reeglina familiaarset. [[Restoran]]ide ja [[kohvik]]ute hinnaklass mõjutab [[kelner]]ite viisakuskõnet,: mida kallim koht, seda viisakam ollakse.
 
==Sotsiaalne staatus==
 
Üldiselt inimesi koheldakse inimesi võrdselt (vav.a [[Keiserkeiser]] ja tema perekond), kuid mõningaid töökohti austatakse rohkem kui teisi, näiteks on au sees [[arst]]id, kõrged [[ametnik]]ud, [[professor]]id jne. Tavaline on kutsuda õpetajat ja eelnevaideespool nimetatud auväärseid ameteid austusnimetusega ''sensei'' (先生, せんせい, otsetõlkes õpetaja).
[[sotsiaalne staatus|Sotsiaalse staatuse]] mõju jõuab kaudselt paljudesse perekondadesse, ennekõikkeennekõike jõukamatesse. Nendes perekondades lapsi õpetatakse lapsi rääkima võõrastega (külalistega) alati viisakalt ning nainekülalise juuresolekul kasutab viisakatnaine kõneviisakuskõnet ka mehe suhtes külalise juuresolekul.
 
==Sugu==
 
Mehed ja naised tihti kasutavad tihti erinevaid viisakusväljendeid. Tavaline on kasutada viisakatviisakuskõnet kõneeri erinevate sugudesugupoolte vahel, kuid sugudesamasooliste siseseltsuhtlus familiaarseton familiaarsem. ViimaneFamiliaarsus on eriti tugev juhul, kui suhtluspooled on üles kasvataudkasvanud ühesoolises koolis.
 
==Austusnimetused==
 
Jaapanis kasutatakse erinevaid [[austusnimetus]]i, sõltuvalt sellest, kellega räägitakse. Siin on toodud vajalikumad Jaapani [[ühiskond|ühiskonnas]].
 
===Perekonnasisesed väljendid===
===Perekonna sisesed terminid===
 
Vanemaid inimesi kutsutakse järgmiseltjärgmiste sõnadega: ''otoosan'' (isa), ''okaasan'' (ema), ''oniisan'' (vanem vend, お兄さん), ''oneesan'' (vanem õde, お姉さん), viisakas: ''otoosama'', ''okaasama'', ''oniisama'', ''oneesama'', familiaarne: ''otoochan'', ''okaachan'', ''oniichan'', ''oneechan''. Nooremat adresseerides (näiteks nimed Yoshio ja Kazuko): viisakas: Yoshio-''san'' Kazuko-''san'', familiaarsem Yoshi-''chan'', Kazuko-''chan''. ''Chan'' väljendit võidakse kasutada ka siis, kui inimesed on väga lähedased või kui laps pole jõudnud ikka, kus eeldatakse võimet eristada austusnimetusi.
Kui rääkida endaOma perekonnast, siisrääkimisel peabtuleb väljendamaväljenduda nagu ennastendast rääkimisel (perekonna tegevused, mida teevad, kus on jne). Näiteks (minu) ''haha'' ema, ''ani'' (兄) vanem vend, ''ane'' (姉) vanem õde, ''otooto'' (弟) noorem vend, ''imooto''(妹) noorem õde.
 
===Töökoht===
 
Inimesed suhtuvad teisiti oma [[firma]] (töökoha) inimestessetöötajatesse kuija võõrastesse erinevalt. (Kui keegi võõras tuleb ja küsib Yamada-''san'', siis firmafirmas võib alluv võib öelda Yamada, ilma san-ita või ''shachoo'', 社長). Sarnaselt perekonnaga,perekonna firmakohta töötajarääkimisega viitab firma töötaja oma firmale nagu endale, kuid vähemasväiksemas ulatuses ja sõltubsõltuvalt [[organisatsioon|organisatsioonilistest]]ist suhetest (kool või väike [[kontor]], kui kaua koos töötatud jne).
 
==Situatsioon==
 
Ühe [[vestlus]]e või [[suhtlus]]e [[sessioonSeanss|seansi]]i käigus võib familiaarne kõne muutuda viisakaks ja vastupidi. Familiaarseks minemistmuutumist peetakse lihtsakoelise inimese väljenduseks (vihapursked jms). Haritumad inimesed lähevad familiaarsest viisakaks. FamiliaarseksFamiliaarselt viisakassekõnelt kõnesseviisakuskõnele üleminek tähendab, et rääkijad pole enam lähedased. NaisedEriti naised, kes on [[lingvistika|lingvistiliselt]] teadlikumad, tihtihakkavad vihastudes hakkavadtihti rääkima väga viisakalt.
 
==Mitteverbaalne ja verbaalne viisakus==
 
Viisakas kõneViisakukskõne on ainult osa viisakusetikettistjaapani Jaapanisviisakusetiketist. Jaapanis eeldatakse, et inimene käitub vastavalt viisakale kõneleviisakuskõnele. Jaapanlased kasutavad tihti väljendeid ''Sumimasen'' (ma vabandan), ''Shitsureeshimata'' (vabandust, ma olin jäme/tahumatu/ebaviisakas) ja ''Gomen-kudasai'' (vabandust), kui avastavad, et on teinud käitumises [[viisakus]]vea.
Viisakat lähenemist peetakse tihti tähtsamaks kui verbaalset viisakuskõnet. LähenedesLähenemisel võõrale inimesele on rida [[kehakeel|kehakeele]]elisi viisakusväljendeid, mida peab järgima, nagunäiteks kummardamine, asjade üleüleandmine andmine,ja distantsi hoidmine on tähtisviisakuse seisukohalt eriti viisakuseltähtsad. Nende mittejärgimine, isegi kui ei ole suhtlust või korrektse kõne korral, võib kedagi solvata.
Kõne toon on väga tähtis, kõhklev toon näitab reserveeritust. RääkidesKui jaapanlased räägivad omavahel [[enesekindlus|enesekindlalt]], võib kergeltsee jäädamõne muu kultuuri esindajatele jätta [[agressiivsus|agressiivneagressiivse]] suhtluse mulje.
 
==Vaata ka==
62. rida:
*[[Jaapan]]
 
==Kirjandus==
==Kasutatud kirjandus==
*''How to be polite in Japanese'', Osamu Mizutani and Nobuko Mizutani, 1987, The Japan Times, Tokyo, Japan ISBN 4-7890-0338-9