Jaapanlaste viisakuskõne: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
PResümee puudub |
||
1. rida:
{{toimetaAeg|kuu=aprill|aasta=2012}}{{keeletoimeta}}
'''Jaapani [[viisakuskõne]]t''' nimetatakse ''keigo''-ks (敬語). Ebamäärast
==''Keigo'' muutused ajaloos==
Tänapäeval on viisakuskõne palju lihtsam, kuigi
*
*
*
*
*
==
Nooremad räägivad vanematega viisakalt, kuid vanemad ei kasuta
Alla teatud [[vanus]]e lapsed kasutavad ainult familiaarset kõnet. [[Algklass]]ides
==Sotsiaalsed suhted==
Alluv, ''sarariiman'' (tavaline ärimees) kasutab alati viisakat kõnet
Elukutse on oluline. [[Pankur]] kasutab klientidega suheldes alati viisakat
==Sotsiaalne staatus==
Üldiselt
[[sotsiaalne staatus|Sotsiaalse staatuse]] mõju jõuab kaudselt paljudesse perekondadesse,
==Sugu==
Mehed ja naised
==Austusnimetused==
Jaapanis kasutatakse erinevaid [[austusnimetus]]i
===Perekonnasisesed väljendid===
Vanemaid inimesi kutsutakse
===Töökoht===
Inimesed suhtuvad
==Situatsioon==
Ühe [[vestlus]]e või [[suhtlus]]
==Mitteverbaalne ja verbaalne viisakus==
Viisakat lähenemist peetakse tihti tähtsamaks kui verbaalset viisakuskõnet.
Kõne toon on väga tähtis, kõhklev toon näitab reserveeritust.
==Vaata ka==
62. rida:
*[[Jaapan]]
==Kirjandus==
*''How to be polite in Japanese'', Osamu Mizutani and Nobuko Mizutani, 1987, The Japan Times, Tokyo, Japan ISBN 4-7890-0338-9
|