Kelloggi-Briandi pakt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legobot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 34 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
P Nobeli preemia > auhind
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2013}}
{{keeletoimeta}}
'''KelloggKelloggi-Briandi pakt''' (samuti tuntud kui '''Pariisi pakt''') on 27. augustil 1928 allkirjastatud [[rahvusvaheline leping]], mõistes hukka sõja kui rahvusliku poliitika edendamise vahendi. Paktile kirjutasid alla esindajad 15. riigist – Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Itaalia, Jaapan, Saksamaa, Austraalia, Belgia, Kanada, Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, India, Iiri Vabariik, Uus-Meremaa, Poola, Lõuna-Aafrika.<ref> Palmowski, Jan. 2008. Kellogg–Briand Pact. A Dictionary of Contemporary World History. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t46.e1234 (accessed November 14, 2011). </ref>
 
KelloggKelloggi-Briandi pakti ratifitseeris kokku 62 riiki. TulenevaltSanktsioonide sanktsioonidepuudumise puudumisesttõttu ei olnud antudnimetatud pakt efektiivne ning samuti eiega leidnud laialdast toetust teiste riikide seas laialdast toetust. Näiteks USA senat, ratifitseerides KelloggKelloggi-Briandi pakti vaid ühe vastuhäälega, rõhutas enesekaitse õiguse mittepiiramist ning eiega leidnud põhjust olla kohustatud võttavõtma kasutusele meetmeid pakti rikkunud osapoolte vastu. Pakt ei andnud rahvusvahelisel areenil ühtegi märkimisväärset panust, kuigi 1929. aastal suudeti lahendada Hiina ja NSVLiNSV Liidu vaheline arusaamatus [[Mandžuuria]] küsimuses. Kokkuvõttes osutus see pakt osutus mõttetuks, nagu ilmnes 1931. aastal, kui Jaapan tungis Mandžuuriasse, või 1935. aastal, kui Itaalia tungis [[Etioopia]]sse, 1935või 1938. aastal, jakui Saksamaa okupeeris Austria 1938. aastal.<ref> Infoplease (2007) "Kellogg-Briand Pact", in: The Columbia Electronic Encyclopedia. Relased by Infoplease, http://www.infoplease.com/ce6/history/A0827317.html#ixzz1daAEtapi (accessed November 14, 2011) </ref>
 
== Pakti algatajad ==
Leping nimetati [[USA riigisekretär]]i [[Frank B. Kellogg]]i ja Prantsuse välisminister [[Aristide Briand]]'<nowiki/>i järgi, kes koostasid lepingu teksti.
 
Frank Billings Kellogg (22.12.1856-1856– 21.12.1937) oli jurist, poliitik ja Ameerika Ühendriikide välisminister aastatel 1925-19291925–1929. KelloggKelloggi-Briandi pakti koostamise eest auhinnatisai ta 1929. aastal Nobeli rahupreemiagarahuauhinna. Välisministrina oli ta eesmärgiks parandada USA-Mehhiko suhteid ja aidata lahendada kaua kestnud Tacna-Aafrika vastuolu Peruu ja Tšiili vahel.<ref> Kavanagh, Ed Dennis. 2009. Frank Kellogg. A Dictionary of Political Biography. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t85.e378 (accessed November 14, 2011). </ref>
 
Aristide Briand (28.03.1862–7.03.1932) oli prantsuse riigimees ja peaminister üheteistkümnel11 korral ning välisminister KelloggKelloggi-Briandi pakti sõlmimisel. Ta oli 14. valitsuse liige ning 1926. aastal auhinnatitunnustati teda Nobeli rahupreemiagarahuauhinnaga Locarno lepete sõlmimise eest. 1927. aasta juunis tegi ta USA valitsusele ettepaneku sõlmida kahe riigi vaheline rahuleping. Seepeale esitas USA välisminister Frank Kellogg tegi antud ettepanekule täienduse, soovides üldist sõjavastast pakti, mis lõpuks ka sõlmiti. <ref> Palmowski, Jan. 2008. Aristide Briand. A Dictionary of Contemporary World History. http://www.oxfordreference.com/views/ENTRY.html?subview=Main&entry=t46.e323 (accessed November 14, 2011). </ref>
 
== Pakti eesmärk ja sisu ==
USA president Woodrow Wilson asutas 1919. aastal Rahvasteliidu eesmärgiga hoiduda sõjast, kasutades kollektiivkaitset, desarmeerimist ning lahendades rahvusvahelisi konflikte läbirääkimiste ja vahekohtuga. Samas oli sõda rahvusvahelisel tasandil seaduslikult vastuvõetav. KelloggKelloggi-Briandi pakt aga oli esimene rahvusvaheline leping, mis keelas liikmesriikidel sõjapidamise üksteise vahel.<ref name="Hurd"> Hurd, Ian. 2007. The Enigma of Article 2(4): Interests, Norms, and the Ban on War. http://www.law.yale.edu/documents/pdf/Intellectual_Life/Enigma_of_Article_2.pdf (accessed November 14, 2011). </ref>
 
See oli lühike dokument, mis koosnes kahest artiklist ning milles ei olnud määratud sanktsioone pakti tingimuste mittetäitmise eest. See oli 20. sajandi alguses kõige rohkem ratifitseeritud rahvusvaheline leping, mis registreeriti 4. septembril 1928. aastal Rahvasteliidus. Algselt oli plaanitud KelloggKelloggi-Briandi paktipakt sõlmiminesõlmida vaid Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid hiljem liitusid veel mitukümmend riiki. <ref name="Hurd" />
 
KelloggKelloggi-BriandBriandi paktis ei mainitud õigust enesekaitsele, sest 20. sajandi alguses eeldati antudselle õiguse olemasolu ning ei peetud vajalikuks selle lisamist ühtegi lepingusse. Õigust enesekaitsele peeti rahvusvahelise tavaõiguse täiendavaks osaks, mis oli vajalik täiendus jõukasutamise keelule. USA toonane välisminister ja üks pakti teksti autoritest lausus 1928. aastal Senati ees kõnet pidades, et sõjakeelu ja enesekaitse vahel on kaudne side. Ta selgitas, et pakt näeb küll ette kohustust mitte astuda sõjategevusse, kuid loomulikult säilis rünnataval riigil õigus enesekaitsele.<ref name="Hurd"/>
 
Väljavõte orginaaltekstist:
25. rida:
Artikkel II – Kõik osapooled nõustuvad, et mis tahes liiki või päritolu osapoolte vaheliste vaidluste ja konfliktide lahendamiseks kasutatakse vaid patsifistlikke meetodeid.<ref name="Hurd"/>
 
Ajaloolane Albrecht Randelzhofer on toonud välja, et vajadus defineerida enesekaitse õigust kerkis esile siis, kui riigid hakkasid lahti ütlema kinnistunud mõttest, et sõjapidamine on suveräänsete riikide sünnipärane õigus. Seega pärast KelloggKelloggi-Briandi pakti sõlmimist tekkis arutelu enesekaitse õiguse erandite üle rahvusvahelises õiguses.<ref name="Hurd"/>
 
== Mõju rahvusvahelistele suhetele ==
Kui USA alustas 1942. ja 1943. aastal pärast II maailmasõda institutsioonile korra kavandamist, siisoli sõjakeeld oliselle plaanis keskne idee antud plaanis. Sõjakeeld lisati ÜRO asutavasse lepingusse peatükk II.4 enne Dumbarton Oaksi kokkusaamist kohustusena, et kõik organisatsiooni liikmed hoiduvad rahvusvahelistes suhetes sõjalise jõu kasutamise ähvardamisest või rakendamisest, kui see on vastuolus organisatsiooni seisukohtadega. Dumbarton Oaksi konverentsistkonverentsi protokollides ei ole ühtegi märget, et keegi osalejatest oleks antudselle punkti vastu vaielnud ning peatükk II.4 võeti 1945. aastal San Franciscos vastu. Ruth Russeli sõnul oli ülimalt oluline, et liikmesriigid lubaksid lahendada oma erimeelsused rahumeelselt. Just nimelt antudsee kohustus hoida rahu, tegi ÜROstÜRO-st vajaliku ja ihaldusväärse.<ref name="Hurd"/>
 
== Vaata ka ==