Maarjakask: erinevus redaktsioonide vahel

KirikaskeMaarjakaske on vene uurijate poolt peetud omaette alamliigiks ja liigiks. Lääne teadlaste arvates võib puidu näsustumise põhjuseks olla viirusinfektsioon, sest Soome teadlaste poolt läbi viidud kultuurkatsed näitavad, et kirikasemaarjakase tunnused ilmnevad kasvukohast sõltumata. Kõik tema järglased ei näsustu, alati on nende hulgas mingi osa tavalisi arukaski. Samuti on võimalik nakatada arukase seemneid, leotades neid kirikasemaarjakase mahlas. Vegetatiivse paljunduse käigus kirikasemaarjakase tunnused uuele puule tihti üle ei kandu.

KirikaskMaarjakask on keskmiselt 10-15 meetrit pikk, üksikud puud võivad kasvada 20 meetrini. KirikaskMaarjakask on harunevate, jändrike ja kõverate okstega, mitme ladvaga, tihti mitme tüvega puu või maapinnalt harunev peenikeste tüvedega põõsas. Arukasele iseloomulikud pikad rippuvad oksad puuduvad.

KirikaseMaarjakase tüvi on vaid erandjuhtudel sile. Tüvel ja jämedamatel okstel võib näha ribisid, kühme ja paksendeid, milles on kõige rohkem näsastunud puitu. Peaaegu alati jääb silma pikuti lõhenenud koor, mis on puidu ebaühtlase jämenemise tagajärg. Paksendid, mis moodustavad tüve ümber enam-vähem ühtlaselt jämenenud rõnga, võivad juba noores eas olla kaetud musta korbaga, kuid nende vahekohtadel korp puudub. Sageli peetakse karjala kase tüvepaksenditeks puudel laialt levinud pahkasid. Viimased on aga välised moodustised vaid tüve ühel küljel.

KirikaseMaarjakase puit on väga kallis, praegu makstakse tüve kilost umbes 80 kr. See on ahvatlenud kurjategijaid, kes hävitasid Pärnumaal looduskaitse all olnud Eesti kõige suurema kirikase ja on Ivar Sibula (kirikase uurimisega tegelev metsandusteadlane) sõnutsi paljudest muudest kohtadest need puud maha raiunud.