Korsika vabariik: erinevus redaktsioonide vahel

Samal ajal tõusis Korsika üha enam [[Prantsusmaa]] huviorbiiti. Kuna Korsika iseseisvuslased olid lähedastes suhetes [[Suurbritannia]]ga, kartis Prantsusmaa saare langemist oma põhirivaali mõju alla ja oli juba aastaid genovalasi võitluses korsiklastega rahastanud. Nähed genovalaste nõrkust, hakkas kuningas [[Louis XV]] nõudma Prantsuse vägede paigutamisest genovalaste tugipunktidesse. Genova esindaja Pariisis oli lõpuks sunnitud nõustuma [[Ajaccio]], [[Bastia]], [[Calvi]] ja [[San Fiorenzo]] mehitamisega prantslaste poolt.<ref name=caird/> Vastav kokkulepe allkirjastati [[1764]]. aastal ja kandis [[Compiègne'i leping]]u nime. Ühtlasi sõlmisid prantslased korsiklastega kahepoolse rahu, mis kestis neli aastat.<ref name=letters403/> Paoli oli sellega isegi rahul, sest see võimaldas lõpetada vaenutegevuse saarel, ja kuigi prantslased olid genovalastele lubanud, et korsika iseseisvuslasi ei lubata nende kontrolli all olevatesse linnadesse, prantslased tegelikult seda tingimust ei jälginud ja Korsika vabariigi alamad said võimaluse liikuda vabalt ka prantslaste mehitatud linnades.<ref name=caird/>

[[1767]]. aastal sundis Korsika vabariigi laevastik Genova vabariigi laevastiku [[Capraia]] saare juures taganema. Väsinud ja nõrgestatud 40 aastat kestnud konfliktist, müüs Genova vabariik [[15. augustmai]]ill [[1768]] [[Versailles' leping]]uga Korsika Prantsusmaale<ref name=letters403>[https://books.google.ee/books?id=uKwLNQbmsZAC&pg=PA403 There Are No Letters Like Yours: The Correspondence of Isabelle de Charrière and Constant D'Hermenches] University of Nebraska Press, 2002, 403.</ref>. Suvel 1768 hakkas Prantsusmaa suurendama oma sõjalist kohalolekut saarel ja valmistuma Korsika võtmiseks oma kontrolli alla: seni 4 pataljonist koosnenud "rahuvalveüksuse" koosseisu suurendati 16 pataljonini. [[7. august]]il [[1768]] lõppes Korsika ja Prantsusmaa vahel kehtinud rahu.<ref name=letters403/>

Korsiklased ei leppinud siiski iseseisvuse kaotusega ja sügisel vallandus sõjategevus. [[5. oktoober|5.]]–[[9. oktoober|9. oktoobrini]] [[1768]] toimunud [[Borgo lahing]]us said prantslased lüüa. Nende kaotusele aitasid kaasa ühelt poolt prantslaste liigne enesekindlus ja halb ettevalmistus ning teiselt poolt korsiklaste suur võitlustahe ja maastiku parem tundmine. [[10. oktoober|10. oktoobril]] oli sunnitud alistuma ka prantslaste garnison [[Borgo]]s, kuhu kuulus 530 meest ja 20 kahurit.<ref name=eurowar>[https://books.google.ee/books?id=PtyfhCBdPOEC&pg=PA155 European Warfare, 1660-1815] ed. Jeremy Black. Taylor & Francis, 1994, 155–156.</ref>