Hommikteater

Hommikteater sai alguse rühmast asjaarmastajatest, kes tahtsid teatrile uut ühiskondlikku funktsiooni ja ekspressionistlikku teatrikeelt. Eellooks olid Kevendi näitemängukursused 1918ndal, mille trupp otsustaski luua uue teatri. Juhiks, lavastajaks ja ideoloogiks sai August (Aggio) Bachmann. Trupiga liitusid M. Laarman, J. Rummo, N. Andresen, Estoniast H. Gleser jt. Loominguprotsess oli kollektiivne ja kõrvalistele anonüümne (kaval ei esitatud näitlejate nimesid). Uued teatraalsed väljendusvahendid ja proovid olid tähtsamad kui lõpptulemus. Kui Bachmann 1923 suvel suri, püüdis ta tööd jätkata Gleser. Hoolimata pingutustest, suleti teater 4 p3 põhjusel: poliitiline surve, majanduslik kitsikus ja stuudiotööle pühendunud juhi puudumine.

Igavene inimene (1921), A. Brust. Peaosas Bachmann. Hommikteatri jaoks olioluline näidendi kompromissitu humanismiidee ja patsifism. Kandvak kujundiks sai kõnekoori muusikaline parituur, mida toetas massistseenide plastiline liikumiskava. Iga roll algas kõnest, mille rütmikale oli allutatud liikumine. Bachmanni kavandite järgi tehti abstraktsed must-valged kostüümid, mis rikkusid traditsioone. Saalis oli tavalisest väikekodanlikust seltskonnast erinev publik.

Mass-inimene (1922). Peaosades Gleser ja Bachmann. Põhiideeks oli 20.saj sotsiaalne revolutsioon.Peaosaliste taustaks oli massi kujutav töölisklass.

Inimesed (1923). Pantomiimiline draama, mille ülesehitus filmilikult fragmentaarne ja verbaale osa oli marginaalne. Rõhk tegelaste siseelu väljendaval miimikal ja zestidel.