Aleksandr Solženitsõn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
PResümee puudub
21. rida:
Kirjanduslik karjäär sai alguse Hruštšovi sula ajal, kui kirjandusajakiri [[Novõi Mir]] avaldas neli aastat pärast valmimist Hruštšovi isiklikul loal lühiromaani "Üks päev Ivan Denissovitši elus". Et see teos kirjeldas ilustamata elu vangilaagris, põhjustas see sündmus suurt kära ja vastakaid reaktsioone. Menu jäi lühikeseks, juba enne Hruštšovi kukutamist [[1964]] muutus Solženitsõnil teoste avaldamine keeruliseks. Juba 1969 heideti Solženitsõn Kirjanike liidust välja.<ref name="Kuldma2005"/>
 
[[1970]] pälvis Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemiakirjandusauhinna, kuid ei sõitnud auhinnatseremooniale, kartes, et tal ei õnnestu Nõukogude Liitu naasta.
 
1960. aastatel viibis Solženitsõn korduvalt Eestis. Siin valmis trükiks "[[Gulagi arhipelaag]]i" käsikiri. Selle esimene osa ilmus 1973 Prantsusmaal. "Gulagi arhipelaagi" Prantsusmaal ja USA-s ilmumise järel Solženitsõn vangistati ja saadeti 14. veebruaril 1974 Nõukogude Liidust välja.
30. rida:
== Eksiilis Läänes ==
 
[[1973]] võeti Solženitsõnilt ära [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[kodakondsus]] ja [[1974]] saadeti ta riigist välja. Pärast seda elas ta alguses [[Zürich]]is, seejärel [[USA|USA-]]s, [[Vermont]]i osariigis. Solženitsõn oli väga kriitiline ka kapitalistliku maailma suhtes.<ref name="Sachris1994"/>
 
[[1990]] ta rehabiliteeriti ja [[1994]] naasis [[Venemaa]]le.
57. rida:
* "Eestlased" (mälestusi). Tõlkinud [[Maiga Varik]], kommenteerinud [[Heli Susi]] – [[Sirp]] [[21. veebruar]] – [[13. märts]] [[1992]]
* "Lillekimp siseministrilt" (mälestusi; kirjaniku väljasaatmisest NSV Liidust). Tõlkinud ja vahetekstidega varustanud Heli Susi – [[Kultuur ja Elu]] [[1990]], nr 4, lk 30–33 ja nr 5, lk 20–23
* "Templetoni loeng". Tõlge: Aivar Kull – [[Eesti Kirik]] 8., 15. ja 22. oktoober 1992; [http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=2830&Itemid=2 võrguversioonveebiväljaanne]
* "Nobeli-loeng". Tõlge ja saatesõna: Aivar Kull – [[Noorus (ajakiri)|Noorus]] [[1993]], nr 1 ja 3