Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 4 baiti ,  4 aasta eest
P
ajakirjandusväljaannetelt jutumärgid maha
Niklus on järeleandmatult suhtunud represseerijate tegevusse, eirates järjekindlalt KGB kohtueelseid õigusvastaseid menetlustoiminguid ning avaldades kommunistlikul kohtuistungil passiivset vastupanu, pidades patrioodile alandavaks poliitiliselt erimeelsete vastu nõiajahi korraldajatega suhelda – seda enam, et kohtuotsus oli niikuinii NLKP kesk- ja kohaliku ladviku poolt ette ära otsustatud.{{lisa viide}}
 
Vangistuses jätkas Niklus võitlust okupatsioonivõimurite vastu ning [[inimõigused|inim]]- ja [[kodanikuõigused|kodanikuõiguste]] kaitseks. See tõi talle kaasa täiendavaid karistusi, kokku üle saja. Tavaliselt oli karistuseks [[kartser]]isse sulgemine, aga [[1983]] viidi ta [[Permi oblast]]i [[rahvakohus|rahvakohtu]] otsusega 3kolmeks aastaks [[Tšistopol]]i vanglasse türmirežiimile (kambrirežiimile)
 
== Inimõigustealane tegevus ==
Nikluse võitlus pälvis rahvusvahelise üldsuse poolehoiu (sealhulgas [[USA]], [[Kanada]], [[Lääne-Euroopa]] ja [[Austraalia]] parlamentides), kutsudes esile maailma demokraatliku avalikkuse õigustatud hukkamõistu [[NLKP]] ja Nõukogude Liidu võimuasutustest represseerijate aadressil.{{lisa viide}}
 
Niklus viis Balti riikide rahvaste vastu toimepandud [[genotsiid]]i ja NLKP teised kuriteod rahvusvahelise tähelepanu keskmesse, aidates oma tegevusega kaasa totalitaarse režiimi kukutamisele [[1980. aastad|1980. aastate]] lõpul. Nikluse võitluse sagedane kajastamine väliseesti trükiajakirjanduses ("[[Vaba Eesti Sõna]]", "Eesti Päevaleht", "Teataja"), [[Ameerika Hääl]]es ja [[Vabadusraadio]]s – Raadio Vaba Euroopas (RL-RFE), aga ka Lääne (eriti USA) juhtivates ajalehtedes ja muudes rahvusvahelistes teabekanalites 1970.–1980. aastatel teavitas maailma Nõukogude Liidu Stalini-järgsest tegelikkusest ja inimõiguste olukorrast, õhutades inimesi võitlema nõukogude võimu vastu Balti riikides.
 
Esimese eestlasena võttis Mart Nikluse oma eestkoste alla [[Amnesty International]]{{lisa viide}}. [[1987]]. aastal algatasid [[Bukovski Sihtasutus]] (algselt võitles meelsusvangi [[Vladimir Bukovski]] vabastamise eest) ja Ida-Euroopa Solidaarsuskomitee rahvusvahelise kampaania Nikluse vabastamiseks vangistusest.
== Tegevus omariikluse taastamisel ==
 
Eestis algatati 1979. aastal tagantäreletagantjärele Balti apelli nime all tuntuks saanud dokument, mis kujutas [[eestlased|eestlaste]], [[lätlased|lätlaste]] ja [[leedulased|leedulaste]] ühispöördumist 40 aastat varem [[Saksamaa]] ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud [[Molotovi-Ribbentropi pakt]]i ja selle salaprotokollide vastu, samuti selle sobingu tagajärje, Balti riikide iseseisvuse hävitamise ja Nõukogude Liitu liidendamise, heastamiseks. Augustis 1979 koostati Mart Nikluse kodus Balti apelli lõplik tekst. Balti apellile kirjutas alla 45 isikut baltimaalast, dokumenti toetasid ka Venemaa ininmõiguslased eesotsas akadeemik Sahharoviga.
 
Eestlaste, lätlaste, leedulaste jt ikestatud rahvaste õiguste ja vabaduste ning Balti riikide iseseisvuse taastamise eest astus eriti jõuliselt välja [[USA president]] [[Ronald Reagan]], kes nimetas Nõukogude Liitu "kurjuse impeeriumiks". Ameerika Ühendriikides ''[[persona non grata]]ks'' kuulutatud {{lisa viide}} väliskommentaator [[Vambola Põder]] vastas [[1984]] raevuka Reaganit ja Niklust laimava artikliga ajakirjas "[[Pikker (ajakiri)|Pikker]]", millele [[Hugo Hiibus]] lisas karikatuuri. [[12. november|12. novembril]] [[1981]] võttis [[USA Kongress]] vastu resolutsiooni, milles nõuti okupatsioonivõimudelt Nikluse vabastamist ja poliitilise tagakiusamise lõpetamist.{{lisa viide}} Viibides [[1990]]. aasta suvel Ameerika Ühendriikides, tänas Niklus isiklikult ekspresidenti Reaganit nii endale kui ka ikestatud rahvastele osutatud erilise toetuse eest. Kohtumise järel ilmusid fotodega artiklid USA eestlaste ajalehes "Vaba Eesti Sõna" nr 26, 28. juunil 1990, "[[Võru Teataja]]s" nr 83, 17. juuli 1990 ja "[[Kultuur ja Elu]]" nr 3, 2004, lk 64-66.
 
Pärast repressiivasutusest [[Perm-36]] vabanemist juulis 1988 ei katkestanud Mart Niklus suhteid endiste meelsusvangide jt võitluskaaslaste ega rahvusvahelise avalikkusega. Ta selgitas kaasmaalastele ning teiste riikide kodanikele ja valitsustele vajadust taastada Eesti Vabariik tema õigusliku järjepidevuse alusel rahvusriigina ja ehitada see üles demokraatliku õigusriigina. Vastav nõue kajastus eriti võimsalt [[valimisliit|valimisliidu]] [[Eesti Kodanik]] seisukohtades. Sõpru ja aatekaaslasi mujal maailmas teavitab ta kodumaal valitsevast olukorrast tänapäevalgi. Nikluse hinnangul on punane mõtteviis ja [[Moskva]]-meelsus okupatsioonijärgses Eestis taassündinud ja tungib peale rahvuslusele. Selle näideteks toob ta nõukogudeaegsete repressioonide ja represseerijate õigustamise, tegevuse Eesti NSV aegse idapiiri põlistamiseks Eesti Vabariigile, mis on vastuolus [[Tartu rahuleping]]uga, Tallinna nn vabastajate monumendi kultuse ning Eesti sõjameeste mälestusmärgi vägivaldse kõrvaldamine [[Lihula]]s [[Juhan Parts]]i valitsuse korraldusel.
1980. aastate lõpul tegi Niklus ühena vähestest tegusat selgitustööd okupatsioonivägede ajateenijate ja ohvitseride seas Tartus, suheldes nendega isiklikult ja jagades neile rahvuslike organisatsioonide (eriti ERSP) ja [[Eesti Kodanike Komiteed]]e venekeelseid lendlehti.{{lisa viide}}
 
Niklus rehabiliteeriti [[1991]]. aastal, kuna jõuti järeldusele, et tal süüd pole (kolm aastat varem oli Moskva Nikluse karistusaega vähendanudlühendanud kolme aastani).{{lisa viide}} Tuli ette sedagi, et needsamad kohtunikud, kes varem olid vastupanuliikujaid vanglakaristust kandma mõistnud, nüüd need meelsusvangid ka rehabiliteerisid.{{lisa viide}}
 
== Tegevus pärast Eesti Vabariigi taastamist ==
== Olmelist ==
 
Pärast vangistusest vabanemist on Mart Nikluse elamispinda ja kodust elu (sh perevägivalda ja võitlust eluaseme säilitamise pärast) käsitletud korduvalt ajakirjanduses. 2001. aastal ähvardati Niklust kodust väljatõstmisega.{{lisa viide}} Tartu linnavolikogu üksmeelse otsusega osteti [[2002]]. aastal elamu Tartus Vikerkaare 25 järelmaksuga Tartu linna omandisse, võimaldamaks Niklusel omaenda kätega ehitatud ja kehtiva testamendiga talle pärandatud kodus üürnikuna edasi elada.{{lisa viide}} Ajakirjanik [[Heimar Lenk]] käsitles Nikluse elutingimusi ajalehes "[[Kesknädal]]" ja korraldas sellel teemal pressikonverentsi [[Keskerakond|Keskerakonna]] büroos [[Tallinn]]as.{{lisa viide}} Samal teemal kirjutasid ka ajakiri "[[Seltskond(ajakiri)|Seltskond]]", "[[Eesti Ekspress]]" jt.{{lisa viide}}
 
Nikluse huvialad on harrastusbioloogia (sh linnuvaatlused), klassikaline muusika ja klaverimäng.
Mart Niklus on avaldanud loodusteaduste valda kuuluvaid artikleid mitmes teadusväljaandes (neist esimesed juba stuudiumi vältel Tartu Ülikoolis 1950. aastatel), samuti ajakirjanduses.
 
Niklus on tõlkinud eesti keelde [[Charles Darwin]]i kolm peateost (juba 1960.-1970. aastatel, "Autobiograafia" ilmus trükist septembris 2006), [[Etienne de La Boétie]]’ "Arutluse vabatahtlikust orjusest" (ilmunud "[[Akadeemia (ajakiri)|Akadeemias]]" [[2007]], nr 5 ja 6), samuti 10. detsembril [[1948]] ÜRO-s vastu võetud [[inimõiguste ülddeklaratsioon]]i (tõlgitud esimese vangistuse ajal ja sealsamas ka levitatud).
 
Niklus on pidevalt aidanud toimetada [[Põllumeeste Kogu]] ajalehte "[[Rahvuslik Koguja]]".
 
=== Publitsistikakogumikud ===
== Publitsistikat Mart Niklusest ==
 
Kinostuudio Tallinnfilm tegi [[1989]]. aaastal Mart Niklusest filmi "[[Kolmkümmend aastat hiljem]]" (režissöör [[Jaak Lõhmus (filmikriitik)|Jaak Lõhmus]]).
 
2005. aastal valmis film "[[Balti Apell 25]]" (ingliskeelsete subtiitritega, režissöör [[Agu-Üllar Kull]], operaator [[Mati Hint]]).
 
== Välislingid ==
* Mart Niklus saatesraadiosaates "[[Kukul külas]]", 26. september 2004, [http://akamai.tehnokratt.net/tehnokratt/arhivaar/kukulkylas/kukulkylas_2004-09-26_13-04.wma 1. osa], [http://akamai.tehnokratt.net/tehnokratt/arhivaar/kukulkylas/kukulkylas_2004-09-26_14-04.wma 2. osa]
* [[Aivar Kull]], [http://tartu.postimees.ee/281004/tartu_postimees/kultuur/148467.php "Mart Niklus jätkab oma vabadusvõitlust" (raamatu "Mind ei tapetud õigel ajal" arvustus)] – Tartu Postimees 28. oktoober 2004 ja A. Kulli raamatus "Kulli pilk", [[Ilmamaa]], Tartu [[2005]], lk 321–323