Chen Shui-bian: erinevus redaktsioonide vahel

Poliitikasse astus Chen [[1980]] pärast seda, kui oli kohtus kaitsnud [[Kaohsiungi juhtum]]i osalisi sõjakohtus. Tema klient [[Huang Hsin-chieh]], juhtiv opositsionäär ja [[dissident]], ning 7seitse kaaskohtualust, sealhulgas Cheni pärastine asepresident [[Annette Lu]], mõisteti süüdi. Kuid selle kohtuprotsessi tulemusena sai Chen üldsuses tuntuks oma jõuliste ja värvikate argumentidega. Tema enda sõnul taipas ta selle protsessi käigus, et Taiwani poliitiline süsteem on ebaõiglane, ja hakkas kaasa lööma [[Tangwai]] liikumises.

[[1981]] kandideeris ta [[Taipei]] linnanõukokku ja osutus kohe valituks. Ta töötas linnanõukogus kuni [[12. jaanuar]]ini [[1985]], mil ta mõisteti aastaks vangi valitseva [[Kuomintang]]i erakonna saadiku suhtes kriitilise artikli avaldamise pärast enda toimetatud ajalehes "Neo-Formosa".

[[1989]] valiti Chen parlamenti ja ühtlasi sai ta [[Demokraatlik Progressiivne Partei|Demokraatliku Progressiivse Partei]] tegevjuhiks. Ta muutis oma seisukohta Taiwani iseseisvuse küsimuses ja sõnastas need ning see seisukoht sai tuntuks [[neli kuid|nelja kuina]]: ta määratles neli juhtumit, millest ükskõik millise täitumise korral kutsub Demokraatlik Progressiivne Partei üles viivitamatult Taiwanit iseseisvaks riigiks kuulutama. Lisaks valiti Chen Riigikaitsekomitee kokkukutsujaks ja selles toetasid teda ka mõned Kuomintangi saadikud. [[1992]] valiti ta teiseks 3 aasta pikkusekskolmeaastaseks perioodiks parlamenti, aga astus ülejärgmisel aastal tagasi, et kandideerida pealinna linnapeaks.

[[11. september|11. septembril]] [[2009]] mõistis kohus Chen Shui-biani ja tema abikaasa Wu Shu-cheni süüdi [[korruptsioon]]is, [[pettus]]es ja [[rahapesu]]s ning määras neile mõlemale eluaegse [[vanglakaristus]]e, mida hiljem vähendatilühendati 19 aastale.