Libahunt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
sün täps Rahvakult lex
P failiformaat > failivorming
14. rida:
Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat (ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat) poega, kes pidavat koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale hüpates, vaid tagaotsa poolt.
 
Kirjapandud rahvaluuleline ainestik pärineb ajast, mil [[Jakob Hurt|Jakob Hurda]] eestvedamisel alustatihakati Eesti rahvapärimusterahvapärimusi kogumistkoguma. Rahvaluule kõneles ka soenditest ja libadest. Kogumistöös osales aktiivselt noor kirjamees [[August Kitzberg]]. Nimetatud motiivile tuginedes kirjutas ta jutustuse "[[Libahunt (Kitzberg)|Libahunt]]". Hiljem dramatiseeris ta selle ja samanimelist tragöödiat võib pidada eesti näitekirjanduse üheks tippsaavutuseks.
 
Hilisemas eesti kirjanduses on libahundi motiivi kasutanud Matt Barker, August Gailit, Juhan Jaik, [[Andrus Kivirähk]] jt.
30. rida:
*[[Juhan Jaik]]. ''Hõbedane karjakell''.
* [[Oskar Kuningas]], "Libahundi motiive [[Aadu Hint|Aadu Hindi]] loomingus" – [[Keel ja Kirjandus]] [[1985]], nr 1, lk 13–18
* [[Tiina Vähi]], [http://www.usuteadus.ee/failid/UA_2006/Vahi.pdf "Libahundikujutelmade teoloogilis-demonoloogilised tõlgendused" (pdf-formaadisvormingus)] – [[Usuteaduslik Ajakiri]] [[2006]], nr 1, lk 93–122
* Tiina Vähi, "Libahundiuskumused arhailise õiguse ja moraali kontekstis" – [[Ajalooline Ajakiri]] [[2008]], nr 1/2, lk 101–154