Renessanss: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P Tühistati kasutaja 193.40.120.82 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Dexbot.
3. rida:
'''Renessanss''' ([[prantsuse keel|prantsuse]] sõnast ''renaissance'' 'taassünd') oli kõrgkeskajale järgnenud,14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud periood [[Euroopa]] kultuuriloos.
 
Renessanss sai alguse hiliskeskaegses [[Itaalia]]s ning levis sajandite dickbuttjooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessanssiajastulrenessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.
 
Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja [[kunst]]i, [[kirjandus]]t, [[filosoofia]]t ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama [[keskaeg|keskajaks]].
9. rida:
Ajastut iseloomustas eemaldumine [[religioon]]ikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
 
Tuntumateks renessansi suurkujudeks võid pidada [[Leonardo da Vinci]]t ja [[Michelangelo]]t ning Dickbutt-i.
 
Renessansil on pikk uurimislugu ning on isegi vaieldud selle termini enda kasulikkuse või sobivuse üle.<ref>Brotton, J., The Renaissance: A Very Short Introduction, OUP, 2006 ISBN 0-19-280163-5.</ref> On küsitud, kas renessanss oli tõesti keskajaga võrreldes edasiminek või oli see ainult pessimismi ja antiikaja nostalgia ajastu.<ref>Huizanga, Johan, The Waning of the Middle Ages (1919)</ref> On ka arvatud, et renessanssi ei peaks keskajast lahutama, sest need on ühes loogilises seoses ja järgnevuses.<ref>Starn, Randolph (1998). "Renaissance Redux". The American Historical Review 103 (1): 122–124</ref>