Ants Lauter: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Lingi Ants Lauteri Nimlisele preemiale |
P jutumärgid maha |
||
3. rida:
== Elutee ==
===Lapsepõlv ja koolitee===
Ants Lauter sündis [[Velise vald (Vigala kihelkond)|Velise vallas]] Veski külas. Vennad Jüri, Kustas, Mihkel ja õde Anu olid kõik Hansuks ristitud vennast vanemad ning kooli lõpetanud, kui viimane
Esimene kool oli vallakool. Vend Mihkel oli [[Päärdus]] kooliõpetajaks
Isa Mihkel, vallavanema ametit pidav hoolas mees soovis, et Antsust saaks kantseleiametnik. Haridustee jätkus [[Järvakandi]] [[Ministeeriumikool|ministeeriumikoolis]]. Ants oli siis 11-aastane.
10. rida:
Teatrit nägi noor Lauter esmakordselt [[Raiküla|Raikküla]]s piduõhtul, kus mängiti [[Rutoff]]i „Vastu vett“, talle tundus kõik nähtu kirjeldamatult ilusana.
[[1909]]. aastal läks Ants haridusteed jätkama Tallinnasse Narusbeki kooli. Õppemaks oli kõrge
[[1911]]. aastal lõpetas ta kooli
[[1913]]. aastal tegid Antsu kaks venda proove [[Mändmets]]a „Nelja päevaga“. Neist vanem – Kustas, [[Saue]] [[vallakirjutaja]] ja näiteringi hing, kutsus ka Antsu kaasa lööma. Lavastus valmis
Siit algas Ants Lauteri teatritee, [[1913]]. aastal, 19-aastaselt.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 5 – 11</ref>
===Teatritee algusaastad===
[[1913]]. aasta sügisel avati
Pärast Fortinbrasi mängis ta terves reas väiksemates osades. Pinna püüdis temast välja lihvida maapoisikohmakust. Talle endale jäi esimesest hooajast kõige paremini meelde [[C. Rossler]]i „Viis frankfurtlast“. Esimest korda mängis ta siin koos [[Erna Villmer]]iga. Samuti sai nooruk siin esimest korda lilli ja oli sellest ehmunud ja meelitatud.
Hooaja lõpul, 1914. aasta kevadel lagunes
===Sõja-aegne teatritegevus===
[[1915]]. aasta algul Ants mobiliseeriti. Rindel sai Lauter aga gaasimürgituse ning pärast paranemist viidi ta üle tagavarapolku [[Novgorod|Novgorodi]]. Polgul oli oma teater, mis andis 2–3 korda nädalas etendusi. Ants tegi seal kaasa kuni teenistusest vabanemiseni [[1917]]. sügiseni. Sealt edasi sai temast Novgorodi Linnateatri näitleja, kus ta oli [[1918]]. aasta augustini. Venemaal olles õppis ta palju
[[1918]]. aasta augustis jõudis Lauter tagasi Eestisse. Jungholz võttis ta vastu avasüli, kuid Venemaal rooduülemana teeninud Lauter oli karjumiste ja käsklustega oma hääle rikkunud.<ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 15 – 17</ref>
===Eestis tagasi===
Kümne hooaja kestel, [[1918]]. aasta sügisest [[1928]]. aasta sügiseni valmis Lauteril sadakond rolli,
Aru saanud, et võimed jäävad tehniliste vajakajäämiste taha pidama, hakkas Ants võtma hääleseade tunde, tegi sporti, võimles, käis liikumistundides. Häält ta tagasi siiski ei saanud, kuid omandas oskuse rikutud häält kasutada.
[[1920]]
[[1923]]. aasta sügisel lavastas Karl Jungholz „Hamleti“
1925. aastal, pärast Karl Jungholzi surma, sai Lauterist viimase järglane –
[[Lavakunstnik|Lavakunstnikuks]] kujunemise juurde mahtusid ka mõttevahetused [[Konstantin Stanislavski|Stanislavski]] teemadel Erna Villmeriga. 1928. aasta sügisel sõitis Lauter koos Erna Villmeri, [[Liina Reiman]]i ja [[Betti Kuuskemaa]]ga Moskvasse Kunstiteatri 30
===Lavaliselt täiskasvanuks saamine===
Välismaareisidelt naasnud, oli Lauteri stiil välises kokkuhoidlikum, täpsem ja näidendi mõttele rohkem avarust andev. [[1937]]. aastal jõudis Eesti teatrisse ingliskeelne väljaanne Stanislavski raamatust „[[Näitleja töö iseendaga]]“. Lauter tõlkis õhinaga olulisima
Näitlejana mängis Lauter kolmekümnendail aastail kõige mitmekesisemaid osi, talupoegadest ärimeesteni, advokaate, sõjamehi, arste – rumalaid, arukaid, õilsaid, alatuid, noori, vanu.
56. rida:
[[1947]]. ja [[1948]]. aastal pälvis Lauter [[Nõukogude Eesti preemia]]
[[1948]]. aasta suvel anti Lauterile [[NSV Liidu rahvakunstnik]]u nimetus.
[[1949]]. aasta kevadel liideti Estonia draamatrupp [[Tallinna Riiklik Draamateater|Tallinna Riikliku Draamatea]]<nowiki/>tri omaga, mille peanäitejuhiks sai Ants Lauter. Ühel traagilisel koosolekul pidi ta aga selle ameti maha panema ning temast sai [[1951]]. aastal Vanemuise näitleja ja lavastaja. Vanemuises töötas ta koos [[Epp Kaidu]], [[A. Poljakov]]iga ja
[[1952]]. aastal pälvis Ants Lauter [[Stalini preemia]]
[[1958]]. aasta
Lauter suri 79-aastasena [[30. oktoobril]] [[1973]] Tallinnas. <ref name="Ants Lauter">Karin Kask, 1965, "Ants Lauter", Eesti NSV Teatriühing, [[Tallinn]]. lk 27 – 51</ref>
86. rida:
== Elu- ja töökäik ==
[[1911]] lõpetas [[Tallinna kaubanduskool]]i
[[1913]] alustas teatritegevust
Võttis [[lipnik]]una osa [[Esimene maailmasõda|Esimesest maailmasõjast]]
[[1916]]–[[1918]] mängis Novgorodi teatris
[[1918]]–[[1926]] Estonia draamajuht
[[1926]]–[[1927]]
[[1927]]–[[1941]] Estonia draamajuht
106. rida:
[[1944]] juhtis [[Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid|ERKA]] draamatruppi
[[1944]]–[[1949]]
[[1949]] Draamateatri peanäitejuht
112. rida:
[[1950]]–[[1951]] näitleja Draamateatris
[[1951]]–[[1958]]
[[1953]]–[[1955]] Vanemuise kunstiline juht
[[1958]]–[[1959]]
[[1960]]–[[1962]]
[[1938]]–[[1941]] [[Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikool]]i õppejõud
[[1946]]–[[1950]] Eesti Riikliku Teatriinstituudi lavapraktikaõppejõud (aastast [[1947]]
[[1945]]–[[1950]] ja [[1969]]–[[1973]] ETÜ juhatuse esimees.
130. rida:
==Lavastused ja rollid ==
===
'''1913'''
*Fortinbras (W. Shakespeare’i „Hamlet“) 24. VIII.
319. rida:
*„Vana Aadam“.
*[[H. Rudsepa]] „Demobiliseeritud perekonnaisa“ (draamatrupi tuluõhtuks) 16. V.
*'''Osad
*Karl Moor ([[F. Schiller]]i „Röövlid“) 15. IX.
*Balthasar („Tuvikene pihus“), herra Tittori („Koer ajus“) – [[C. Goetz]]i „Menagerie“ 18. IX. (Lauter mängis esietendusel).
*Hamlet ([[W. Shakespeare]]’i „Hamlet“) 20. XI.
===Osad ja lavastused
'''1926'''
*„Röövlid“ (ka dekoratsioonieskiisid. Teostas [[A. Möldroo]].).
361. rida:
*[[A. Faiko]] „Õpetaja Bubus“ 30. IV.
===
'''1927'''
*Lord Arthur Dilling ([[F. Lonsdale]]’i „Mrs. Cheney lõpp“) 1. IV.
402. rida:
'''Lavastused'''
*„Torm“. [[W. Hasenclever]]i „Peenem härra“
'''1930'''
*Mackie (Machath) ([[B. Brecht]]i – [[K. Weill]]i „Kolmekrossiooper“) 10. I.
|