Renessanss: erinevus redaktsioonide vahel

Ajastut iseloomustas eemaldumine [[religioon]]ikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.

 

 

Renessansil on pikk uurimislugu ning on isegi vaieldud selle termini enda kasulikkuse või sobivuse üle.<ref>Brotton, J., The Renaissance: A Very Short Introduction, OUP, 2006 ISBN 0-19-280163-5.</ref> On küsitud, kas renessanss oli tõesti keskajaga võrreldes edasiminek või oli see ainult pessimismi ja antiikaja nostalgia ajastu.<ref>Huizanga, Johan, The Waning of the Middle Ages (1919)</ref> On ka arvatud, et renessanssi ei peaks keskajast lahutama, sest need on ühes loogilises seoses ja järgnevuses.<ref>Starn, Randolph (1998). "Renaissance Redux". The American Historical Review 103 (1): 122–124</ref>