Erinevus lehekülje "Nikolai Judenitš" redaktsioonide vahel

P
isikkooseis > isikkoosseis
P (isikkooseis > isikkoosseis)
}}
 
'''Nikolai Nikolajevitš Judenitš''' (''Юденич, Николай Николаевич'') ([[30. juuli]] <small>(18. juuli [[Juliuse kalender|vana kalendri]] järgi)</small> [[1862]] [[Moskva]] [[Vene keisririik]] – [[5. oktoober]] [[1933]] [[Cannes]] [[Prantsusmaa]]) oli vene jalaväekindral (1915) ja [[Venemaa]] [[valgekaart|valgekaardi]] juhataja Baltimaades [[Venemaa kodusõda|Vene kodusõja]] ajal [[1918]]&ndash;[[1920]].
 
==Elulugu==
Judenitši vanemad olid tüüpilised Moskva intelligentsi esindajad. Ta isa oli kutsekooli direktor ja ema kodune. Märkimisväärne on, et Judenitši lähemate sugulaste hulgas polnud sõjaväelasi. Judenitš aga astus pärast keskkooli lõpetamist sõjakooli, mille lõpetas [[1881]]. Järgnevalt teenis Leedu kaardiväe polgus [[Varssavi]]s.
 
[[1884]]. aastal sooritas ta hiilgavalt sisseastumiseksamid kindralstaabi akadeemiasse, mis oli kõrgeim sõjaväeline õppeasutus Venemaal. Selle kooli lõpetas [[1887]]. aastal [[staabikapten]]i aukraadiga. Taja asus peale lõpetamist tööle sinnasamasse kindralstaabi akadeemiasse.
 
[[1892]]. aastal ülendati Judenitš [[alampolkovnik]]uks.
[[1896]]. aastal sai Judenitš [[polkovnik]]u aukraadi ja määrati ametisse [[Turkestani sõjaväeringkond]]a.
 
[[Vene Jaapani sõda|Vene Jaapani sõja]] ajal määrati Judenitš valvekindrali sõjalisele postile tagalas. Kusjuures Judenitši auaste polkovnik oli madalam, kui tema amet (kindral).
 
Judenitš aga kirjutas kõrgemale ülemjuhatusele ja palus viia ennast rindele. Tema palve rahuldati ja Judenitš viidi rindele rügemendi juhatajaks. [[4. veebruar]]il [[1905]] sai ta haavata vasakusse kätte, kuid palus jätta ennast rivvi. Paarkümmend päeva hiljem viis oma väeosa uuesti rünnakule ja sai uuesti haavata kaela piirkonda. Tema isiklik vaprus ei jäänud märkamata ning Judenitšile anti mitmeid autasusid, sealhulgas kuldse relva pealdisega "Vapruse eest".
 
[[19. juuni]]l [[1905]] edutati Judenitš [[kindralmajor]]iks.
===Esimene maailmasõda===
[[Pilt:Yudenich1.jpg|thumb|197px|left|Kindral Nikolai Judenitš (1916)]]
Esimese maailmasõja puhkedes viis Vene keisririigi sõjavägede ülemjuhatus [[Kaukaasia]]st Euroopa rinnetele suure hulga vägesid, kuna [[Ottomani impeerium]] ei olnud veel sõtta astunud ning [[Kaukaasia sõjaväeringkond]] seisis vastu [[Ottomani impeerium]]i piiri. Judenitš jäi endiselt Kaukaasia sõjaväeringkonna [[staabiülem]]aks. Kui Türgi alustas oktoobris 1914 sõjategevust, oli [[Ottomani impeerium]]i vägedel võrreldes Venemaa sõjavägedega arvuline ülekaal.
 
Judenitš mõistis, et kitsastel mägiteedel taganemiseks tuleks maha jätta kogu raskerelvastus, ning seetõttu, vaatamata kõrgema ülemjuhatuse (suurvürst [[Nikolai Nikolajevitš]]) käsule, ta keeldus oma väiksearvuliste vägedega taganemisest. Vaatamata kõrgema ülemjuhatuse vastuseisule asusid Vene väed detsembri lõpus [[1914]] vastupealetungile, mis oli üllatuslikult edukas. Ta saavutas türklaste üle mitmeid võite sealhulgas [[Sarikamisi lahing]]us. Hiljem on arvatud, et Judenitši edu pant oli noorte väljapaistvate ohvitseride igakülgne soosimine ja toetamine. Esimese maailmasõja kuulsaimaks Judenitši operatsiooniks oli [[Erzurum]]i vallutamine 1916. aasta jaanuaris. Seetõttu on teda kutsutud ka Erzurumi kangelaseks.
 
Nädal pärast Erzurumi vallutamist külastas pidulikult linna tsaar [[Nikolai II]] onu ja sõjavägede kõrgem ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Selle võidu auks sai Judenitš nii Venemaa [[Georgi orden]]i kui ka Prantsusmaa ja Inglismaa kõrged riiklikud ordenid.
 
Pärast Erzurumi vallutamist arvas Judenitš, et targem on jääda nüüd kaitsele. Kuid pärast 1917. aasta [[Veebruarirevolutsioon]]i, kui võimule tuli [[Venemaa Ajutine Valitsus]], anti Judenitšile käsk hakata ette valmistama uut pealetungi. Judenitš polnud sellega nõus ningja Ajutise Valitsuse sõjaminister [[Aleksandr Kerenski]] andis käsu Judenitš tagandada. PärastSeepeale mida lahkussiirdus Judenitš Peterburgi. Üldpealetung viidi [[Türgi rinne|Türgi rindel]] [[1917]]. aasta suvel siiski läbi, kuid see lõppes katastroofiga.
 
===Pärast oktoobripööret===
 
[[1917]]. aasta [[oktoobripööre|kommunistliku riigipöörde]] ajal oli ta Moskvas. Sealt sõitis Petrogradi, kus mõningatel andmetel kompas maad ohvitseride põrandaaluse organisatsiooni loomiseks. Kui linnas aktiviseerus punane terror ja tekkis oht saada mobiliseerituks [[Punaarmee]]sse, otsustas Judenitš linnast lahkuda. Kasutades valedokumente, lahkus ta novembris [[1917]] Petrogradist ja suundus esialgu Saksamaa poolt okupeeritud [[Pihkva]]sse. Kui Punaarmee vallutas [[1918]]. aasta novembris Pihkva, siis siirdus Judenitš [[Helsingi]]sse. Helsingis hakkas Judenitš plaanima rünnakut Petrogradile läbi Soome. Kokku sai ta aga arvestada vaid umbes 3000 Soomes paikneva endise tsaariarmee sõjaväelasega, kes nüüd koondusid Judenitši ümber. Nendest pooled olid ohvitserid. Judenitšil seega oli üsna vähe sõjajõude ning seetõttu lootis ta Soome sõjaväe abile. Samal ajal pidid teiste võitjate riikide väed vallutama bolševikele kuuluvad [[Läänemeri|Läänemere]] sadamad, et niimoodi aidata kaasa bolševike võimu kukutamisele. Kuid samas puudusid Helsingis võitjate riikide esindused ning, et saada toetust oma plaanidele teiste sõja võitnud liitlaste poolt, läks Judenitš [[Stockholm]]i. Ta kohtus Stockholmisseal näiteks Inglise saatkonna esindajatega ja tegi ettepaneku, et [[Arhangelsk]]is paiknevad Inglise väed ja Eestis asuv põhjakorpus tuua Soome, et rünnata nende vägedega Petrogradi. Inglastelt sai ta aga vastuse, et Inglasedinglased ei soovi rikkuda Soome neutraliteeti. Eitavalt vastasid talle ka teiste riikide esindused. Tagasi Soome jõudis Judenitš [[3. jaanuar]]il [[1919]] ja kaks päeva hiljem [[5. jaanuar]]il [[1919]] kohtus esmakordselt endise Tsaariarmeetsaariarmee kindrali [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Emil Mannerheim]]iga. Mannerheim polnud põhimõtteliselt vastu Judenitši plaanile koos Soome vägedega rünnata Petrogradi, kuid nõudis vastutasuks Soome iseseisvuse tunnustamist ning territoriaalseid järeleandmisi [[Karjala]]s ja [[Koola poolsaar]]el. Judenitš oli Mannerheimi nõudmistega nõus, kuid hiljem selgus, et vastu olid Vene emigrantlikud organisatsioonid ja Valgete vägede üldjuht [[Aleksandr Koltšak]]. Sellises olukorras polnud Mannerheim nõus Judenitši pealetungi toetama.
 
===[[Loodearmee]] juhina Soomes===
 
[[1919]]. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et Siberis asuv ning Antanti poolt tunnistatav Venemaa Ülemvalitseja, sõjaminister ja relvajõudude kõrgem ülemjuhataja [[Aleksandr Koltšak]] on määranud ta kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid [[bolševik]]e vastu [[Looderinne|looderin]]del. Kui enne Judenitš tegutses Judenitš omapäi, siis alates sellest momendist oli tal tegutsemiseks ka juriidiline alus tegutsemiseks. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva [[Põhjakorpus]]ega. Ta tahtis näha millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit väga uhkelt auvahtkonnaga vastu. PealePärast tseremooniat sõitis ta [[Põhjakorpuse staap|põhjakorpuse staap]]i, kus tutvus olukorraga. Seejärel soovis sõita rindele. Koos põhjakorpuse juhi [[Aleksandr Rodzijanko]]ga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas punaarmee pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.
 
Ta läks tagasi Helsingisse, kus [[6. juuli|6. juulil]] ja [[12. juuli|12. juulil]] [[1919]] toimus Judenitši, [[Carl Gustaf Emil Mannerheim|Mannerheim]]i ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas, millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhi toetasid Soome vägede osavõttu võitlusest bolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et soomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka Venemaa Ülemvalitsejalt [[Aleksandr Koltšak]]ilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt [[Loodearmee]]d).
 
[[16. juuli]]l 1919. aastal sai Judenitš Mannerheimilt telegrammi, kus oli ka Soome välisministri allkiri, ja telegrammi sisuks oli, et ka Soome valitsus toetab Judenitši võitlust. Seega on kõik tingimused Petrogradi ründamiseks paika pandud, kuid sellele ilmnes oluline takistus. [[25. juuli]]l 1919 toimusid Soome presidendivalimised. Enne valimisi oli Mannerheim kindel, et tema võidab need. Kuid valimised võitis professor [[Kaarlo Juho Ståhlberg]]. Kaarlo Juho Ståhlberg oli vastu Soome vägede osalemises pealetungis [[Petrograd]]ile. Sellega oli igasugune lootus rünnakuks kustunud.
 
===Loodearmee juhina Eestis===
 
Juba järgmisel päeval [[26. juuli]]l tuli Judenitš [[Tallinn|Tallinna]]asse, et nüüd hakata ette valmistama rünnakut [[Petrograd]]ile läbi Eesti. TallinnasseTallinna saabudes oli tal plaanis kohe lahkuda [[Narva]], kuid veel Tallinnas olles sai ta [[Loodearmee]] juhilt [[Aleksandr Rodzjanko]]lt ettepaneku loobuda Petrogradi ründamisest, kuna väiksearvuline Loodearmee (5000–6000 meest) pole ilmselt suuteline linna vallutama. Rodzjanko tegi ettepaneku koondada kõik väed [[Pihkva]]sse ja sealt rünnata edasi [[Novgorod]]i suunas. Judenitš peabpidas Rodzianko plaani hukatuslikuks, kuna rindejoon veniks selliselsel puhuljuhul väga pikaks, mistõttu oleks punaarmeel võimalik korraldada valusaid vasturünnakuid. Vaatamata Judenitši vastuseisule oli Rodsianko Pihkva suuna plaanist niivõrd sisse võetud, et andis käsu maha jätta [[Jamburg]]. Kuigimaha vaidlusedjätta. Vaidlused Pihkva suuna üle küll lõppesid, kuid kui Punaarmee vallutas [[20. august]]il Pihkva, pöörasid kindralid omavahel tülli ning Rodzjanko hiljemsaadeti saadetaksehiljem komandeeringusse Inglismaale (sisuliselt vallandataksevallandati).
 
Kui Judenitš jõudis juuli lõpus [[Narva]], oli Loodearmee taganemas. Olukord oli masendav. Puudusid korralikud relvad, jalanõud, ravimid ja laskemoona oli vähe. Judenitš sai aru, et esimese probleemina tuleb tegeleda sõjaväe varustuse parandamisega. Ta küsib abi lääneliitlastelt. Inglased saadavadki augusti algul esimesed saadetised. Muuhulgas on esimestes partiides ka 60 suurtükki ja 120 kuulipildujat. Kuid Suurbritannia sõjalise missiooni esindajad esitasid Judenitšile omapoolsed tingimused, kusjuures talle öeldakse, et nõudmiste mitte vastuvõtmise korral abi rohkem ei saadeta ning alustatakse lobitööd Judenitši tagandamiseks Loodearmee juhi kohalt. Tegemist on seega sisuliselt ultimaatumiga. Sellised tingimused esitatakse [[12. august]]il kell pool seitse õhtul. Judenitš sai telegrammi, milles teatatakse, et Suurbritannia sõjalise missiooni esindajate korraldusel luuakse Tallinnas Vene demokraatlik valitsus. Valitsuse üheks põhiülessandeks oli ette nähtud Eesti Vabariigi tunnustamine. Teatati, et valitsus moodustatakse kella seitsmeks õhtul. Judenitš pidi saama valitsuse sõjaministriks ja ühtlasi jääma Loodearmee juhiks. Suurbritannia sõjalise missiooni nõudmine oli Judenitšile üllatuseks, kuna juba [[7. august]]il oli ta Tallinnas kohtunud Liitlaste sõjalise missiooniga, kus Inglaste palvel kirjutas [[Johann Laidoner]]ile kirja millega tunnistas Eesti iseseisvust, tingimusel kui Eesti sõjavägi võtab osa pealetungist Petrogradile. Samas ei pidanud Judenitš valitsust eriti tõsiseltvõetavaks ning eiega tundnud valitsuse töö ülevastu mingit huvi. Ta viibis vaid mõnel üksikul istungil ning palus ennastend hiljem asendada ennastoma mõttekaaslase, mereministri admiral Pilkiniga.
 
Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada Loodearmee isikkoosseisu. [[24. august]]il viidi Loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna Loodearmee kontrolli all olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud siis, sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka [[Kuramaa]]l parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele vürst Liveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondti]] ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba [[9. juuli]]l [[1919]] andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid [[Narva]] ja liituksid [[Loodearmee]]ga. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Lieven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik [[Pavel Bermondt-Avalov]] (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad polkovnikud peatasid ka mitu rongiešeloni endiste sõjavangidega, kes Saksamaal olid avaldanud soovi liituda Vene valgetega. Riia all Judenitšile mõeldud ešelonid peatati ja sõduritele öeldi, et te oletegi kohal. Selliste trikkide tulemusel oli Bermondtil oktoobri alguseks 1919 juba umbes 1000010 000 meest. Judenitš saatis ka hiljem korduvalt üleskutseid, et nimetatud väed ühineksid temaga, kuid kõik need üleskutsed jäid vastuseta. Judenitš sõitis seepeale Riiga, lootes kohtuda isiklikult [[Pavel Bermondt-Avalov|Bermondt Avalov]]iga, kuid viimane ei võtnud Judenitšit isegi mitte vastu. Seepeale kuulutas Judenitš Bermondti reeturiks ja arvas ta sõjaväest välja.
 
Enne rünnakut [[Petrograd]]ile oktoobris [[1919]] kuulus Loodearmeesse ligikaudu 2000020 000 meest (1780017 800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 2485024 850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima [[7. armee (Vene SFNV)|7. armee]] staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600–800 mehega. Loodeti ka, et 85% punaarmeePunaarmee isikkooseisustisikkoosseisust tuleb mässajate poolele üle.
 
Judenitš otsustas alustada pealetungi Petrogradile ööl vastu [[10. oktoober|10 oktoobrit]] 1919. Pealetungile asus ta vaid Loodearmee jõududega. Eesti armee pealetungist osa ei võtnud. Pealetung oli edukas, kuid plaanitust aeglasem, kui plaanitud. Plaanitud tempot suutis pidada vaid Lieveni diviis. [[17. oktoober|17. oktoobril]], kui Judenitši väed olid veel Petrogradist kaugel, võttis linna kaitsmise üle [[Lev Trotski]]. Samal päeval kirjutas Kamenev alla direktiivile, mille alusel hakati Petrogradi all paiknevat Punaarmeed täiendama. Plaanitud 16.–17. oktoobri asemel jõuti Petrogradi lähistele alles [[22. oktoober|22. oktoobril]]. Päev enne oli alanud Punaarmee vastupealetung, kuid Judenitši väed asusid linnast veel 45 kilomeetri kaugusel. Kuna kokkulepe oli, et mässu puhkemiseks peab Judenitš vallutama teatud punktid Petrogradi eeslinnades, siis mässu ei puhkenud. Ka polkovnik Ljundekvist, kes pidi mässu juhtima, suunati tööle teisele ametipostile. Judenitš üritas nüüd jälle abi saada [[Soome]]lt. [[22. oktoober|22. oktoobril]] saatis ta telegrammi liitlastele, paludes rünnata [[Petrograd]]i Soome jõududega. Judenitšit toetas Mannerheim, kuid Soome valitsus jäi esialgu äraootavale seisukohale. Kui aga algas Loodearmee taganemine, teatati [[5. november|5. novembril]] 1919, et Soome rünnakut ei toeta.
 
Punaarmeele saabus alates [[17. oktoober|17. oktoobrist]] vastavalt [[Lev Kamenev]]i poolt alla kirjutatud direktiivile pidevalt täiendust. [[21. oktoober|21. oktoobril]] alustas punaarmee vastupealetungiga. Jõudude vahekord oli selleks momendiks juba masendavalt Judenitši kahjuks. [[Punaarmee]] [[Läänerinne (Vene kodusõda)|Läänerinde]] väed ründasid 4000040 000 mehega, 453 suurtükiga, 708 kuulipildujaga, 6 soomusrongiga ja 9 soomusautoga. [[3. november|3. novembril]] andis Judenitš käsu taganemiseks.
 
Judenitš palus oma Eesti piiride poole taganevad väed läbi lasta, kuid Eesti valitsus keeldus ning lubas Vene valgete vägedel ületada piiri vaid loovutades relvad ja eraldusmärgid. Lõplikult jättis Judenitši sõjavägi Narva jõe vasaku kalda maha [[6. detsember|6. detsembril]] 1919. aastal. Detsembri algul teatas Judenitš ka, et ta astub Loodevalitsusest välja ning [[5. detsember|5. detsembril]] loeb Loodevalitsus oma tegevuse lõppenuks ja läheb laiali. [[22. jaanuar|22. jaanuaril]] 1920 andis Judenitš käsu sõjavägi [[demobilisatsioon|demobiliseerida]]. [[24. jaanuar|24. jaanuaril]] andis ta lahkumiskäsu oma vägedele, kus põhjendas, miks oli sunnitud sõjaväe laiali saatma ja miks ise lahkub sõjaväe juurest. Ta sai väljasõiduviisa Eestist ja plaanis lahkudasõita 27. jaanuaril koos oma naise ja adjutandiga [[Pariis]]i. Kuid 26. jaanuaril kell 11 õhtul tuli Judenitši juurde kindral [[Stanisław Bułak-Bałachowicz]] ja nõudis, et Judenitš tuleks temaga kaasa arutama finantsasju. Judenitš keeldus, kindral Bułak-Bałachowicz lahkus, kuid naasis mõne aja pärast koos kolme Eesti politseinikuga. Koos Judenitšiga suunduti politseijaoskonda, kus talle teatati, et tema väljasõiduviisa on tühistatud. Seejärel viidi Judenitš rongijaama, kus teda juba ootas kaubarongi külge haagitud vagun. Rong koos Judenitšiga startis praktiliselt kohe Nõukogude Venemaa suunas. Judenitši lähikondlasedlähikondsed võtsid kohe ühendust Prantsuse-Inglise missiooniga, kes omakorda nõudis Eesti valitsuselt kohest rongi peatamist. Judenitši rongile saadeti järele teine rong koos relvastatud salgaga. Esimene rong püüti kinni Tapa kandis ja Judenitš toodi tagasi Tallinna. Siiamaani pole selgunud, kelle korraldusel tühistati Judenitši väljasõiduviisa ja taheti ta saata Nõukogude Venemaale. PealePärast seda vahejuhtumit tegi Inglise missioon Judenitšile ettepaneku kolida Inglise missiooni ruumidesse.
 
27. jaanuaril 1920 otsustas [[Jaan Tõnissoni esimene valitsus|Vabariigi Valitsus]]: "Siseministrile kohuseks teha Välisministriga kokkukõnelemisel abinõusid tarvitusele võtta, et kindral Judenitsch Eesti riigi piiridest alles siis võiks lahkuda, kui tema on endise P.-Lääne armee senise koosseisu ja meeskonna ülespidamise tulevikus tarvilikult kindlustanud<ref>http://www.ra.ee/dgs/browser.php?tid=68&iid=110700202672&img=era0031_001_0000216_00018_t.jpg&tbn=1&pgn=1&prc=30&ctr=0&dgr=0&lst=2&hash=ed7ad6f04a34b6cabf9b888d89c6fa71</ref>."
===Paguluses Prantsusmaal===
 
Judenitšil õnnestus hankida endale uus väljasõiduviisa, millega [[24. veebruar|24. veebruaril]] [[1920]]. aastal lahkussõitis [[Riia|Riiga]], sealt [[Stockholm]]i ja edasi [[Kopenhaagen]]isse, kus kohtus [[Nikolai II]] ema [[Maria Fjodorovna (1847–1928)|Maria Fjodorovna]]ga. Sama aasta mai algul asus elama Prantsusmaale, kus oli ostnud väikese farmi [[Nice]]'i lähedal. Selles farmis veetis ta peaaegu farmist lahkumata kogu oma ülejäänud elu.
 
[[22. august]]il [[1931]] toimus Pariisis pidu, mis oli pühendatud Judenitši ohvitseripagunite viiekümnendale aastapäevale ([[1881]], [[22. august]]il [[1881]] ülendati Judenitš ohvitseriks). Sellel peol kohtus ta esimest korda oma võitluskaaslase kindral [[Anton Denikin]]iga.
 
Judenitš suri [[5. oktoober|5. oktoobril]] [[1933]] Nice'i lähedal [[Saint-Laurent-du-Var]]is. [[1957]]. aastal maeti ta ümber Nice'i lähistele vene kalmistule.