'''Kuulmine''' ehk '''kuulmismeel''' (ingl. k.inglise ''hearing, audition'') on võime eristada [[Heli|helilaineid]] nende amplituudi ja sageduse aluseljärgi mingi spetsiaalse (kuulmis)elundi (tavaliselt [[Kõrv|kõrva]]) abil<ref>"Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide. </ref>. Kuulmismeel võimaldab teha kindlaks heliallika asukoha ja liikumise ruumis. ImetajatesImetajatel detekteeritakse helilaineid kõrvas, kus mehhaaniline vibratsioon konverteeritaksemuundatakse sisekõrvas [[Närviimpulss|närviimpulssideks]]. Kuna kuulmine eeldab mehhaanilistemehaaniliste stiimulite (molekulide vibratsioon) detekteerimist, siis sarnaselt kompimismeelelekompimismeelega liigitatakse kuulmismeel [[mehhanosensatsioon|mehhanosensatsiooni]] alla (ingl. k.inglise ''mechanosensation'').
Inimese kõrvaga kuuldav madalaim helisagedus on 16 - 2016–20 Hz ning ülemine kuulmispiir ulatub noortel 20 000 Hz-ni, kuid vanaduses võib alaneda kuni 5000 Hz-ni. Suurim kuulmisteravus on inimestel 1000vahemikus ja 50001000–5000 Hz vahemikus, mis kattub suurel määral kõnehääles domineerivate helisageduste vahemikuga (~300 - 3500300–3500 Hz). Ka loomadel ühtib kuulmiselundi suurim tundlikkus liigiomaste häälitsuste omaga<ref>"Kuulmine". 1990. Eesti Entsüklopeedia. 5. köide. </ref>.
Kuulmist on võimalik täpsemalt mõõta [[Audiomeeter|audiomeetri]] abil.
