Ava peamenüü

Muudatused

P
Raamatusarja pealkiri käib jutumärkides. Detektiiviromaan > detektiivromaan
{{See artikkel|räägib kirjandusžanrist; aastatel 1937–1940 välja antud raamatusarja kohta vaata [[Kriminaalromaan (Loodus)]]}}
 
'''Kriminaalromaan''' on [[romaan|romaaniliik]], mille traditsioonilistekstraditsioonilised osadeksosad on [[kuritegu]], selle uurimine ja lahendus, traditsioonilisteksning tegelaskujudekstraditsioonilised tegelaskujud on ohver, kuriteo uurija ja kurjategija.
 
==Ajalugu==
Esimeseks tänapäevaseks kriminaaljutuks peetakse [[Edgar Allan Poe]]' teost "Mõrvad Rue Morgue'il" ([[1841]]). Seda on nimetatud ka romaaniks, ehkki tasee ei vasta pikkuselt romaani nõuetele. Esimene kriminaalromaan oli [[Wilkie Collins]]i "Kuukivi". Tuntud klassikaliste detektiivromaanide autorid on [[Arthur Conan Doyle]] ([[Sherlock Holmes]] ja [[doktor Watson]]), [[Agatha Christie]] ([[Hercule Poirot]] ja [[Arthur Hastings]]), [[Georges Simenon]] ([[inspektor Maigret]]), [[John Dickson Carr]] (ka pseudonüümi all Carter Dickson), [[Erle Stanley Gardner]] (advokaat [[Perry Mason]], tema erasekretär [[Della Street]] ja neid abistav detektiiv [[Paul Drake]]) jt.
 
[[USA]]-s [[1930. aastad|1930ndatel]] esile kerkinud nn [[karm koolkond|karmi koolkonna]] romaanides püütakse kriminaalset olustikku ja tegelaste kõnepruuki esitada võimalikult realistlikult ja nende romaanide õhustik on mõrvatagi kuritegudest läbi imbunud. Ühtlasi taotletakse nendes romaanides sotsiaalset kommentaari ja suuremat psühholoogilist usutavust. Näiteks Eestis tõlgituima selle suuna esindaja [[Raymond Chandler]]i eeskujuks olid [[Dashiell Hammett]]i vähesed romaanid.
 
==Süžee ja selle komponendid==
DetektiiviromaanisDetektiivromaanis, mis on kriminaalromaani tüüpidest kõige levinum, on peategelaseks enamasti kuriteo uurija. Uurija on traditsiooniliselt [[detektiiv]], kes peab detektiivibürood, töötab vabakutselisena või siis teeb detektiivitööd muu tegevuse kõrvalt, kuid võib olla ka politseiametnik või advokaat. Traditsiooniliselt vastandub detektiiv muudele tegelastele oma intellektuaalse võimekuse ning suutlikkuse poolest näha läbi kurjategija plaane.
 
Kuigi enamasti rajatakse tegevus kõige äärmuslikumale kuriteole inimese vastu, [[mõrv]]ale, pole klassikalises detektiivromaanis niivõrd tähtis kuritegu kui ebamoraalne akt. Olulisem on selle lahenduskäik, millele lugeja saab kaasa elada. Kurjategija on kriminaalromaanis tavaliselt antikangelane, kes püüab kuriteo avastamist takistada, peites asitõendeid ja jälgi, lavastades süüta isikuid süüdi ja tekitades valejälgi. Lugeja ülesandeks on püüda kurjategijale siiski [[narratiiv]]i arenedes jälile saada. Detektiiv on käsitletav kurjategija jälgedes orienteeruva ideaalse lugejana, kelle poole reaalne lugeja püüdleb.
 
TavapäraneTavaline tegelaskuju on ka detektiivi abiline, kes püüab detektiivi meetodit ja mõtlemisviisi mõistatada, kuid ei suuda seda lõpuni ja on mingis mõttes lugeja ''[[alter ego]]''. Tihti on vabakutseline ja oma iseäralikest meetoditest lähtuv detektiiv vastandatud ka politseiuurijale, kelle tavapärastest meetoditest kõigi kuritegude lahendamiseks ei piisa. Vastavalt sellele on nt [[Sherlock Holmes]]il enda väljatöötatud "[[deduktsioonideduktiivne meetod]]", [[Hercule Poirot]] rõhutab salapäraselt, et ta kasutab kuriteo lahendamiseks "oma halle ajurakke" jne.
 
== Tuntumad tegelaskujud ==
 
=== Raamatusarjad ===
*"[[Kriminaalromaan (Loodus)|Kriminaalromaan]]" (Kirjastuskirjastus [[Loodus (kirjastus)|Loodus]], 1937–1940)
*"[[Mirabilia]]" ([[Eesti Raamat]], 1973–)
*"[[Taskudetektiiv]]" ([[Faatum]], 1992–1997)
*"[[Kupra kriminaalromaan]]" ([[Kupar (kirjastus)|Kupar]], 1992–1999)
*"[[Meisterdetektiivid]]" ([[Kuldsulg]], 1994–1996)
*"[[Öölane]]"
 
== Liigid ==
* [[DetektiiviromaanDetektiivromaan]]
* [[ThrillerTriller]]
* [[Kohtudraama]]